Kruusid

Appi, ma ei taha tegelikult üldse mingi ahv olla, aga no mai saa....nägin nii toredat kruuside ideed ja pidin järele proovima.

Esimesed kaks läksid aia taha. Ma ei olnud nendega üldse rahul. Esiteks: see kuju - no nagu ämber. Jah, ma tahtsin et oleks üsna suured kruusid, et saaks hommikukohvi mõnusalt nautida. Aga see kuju mulle ikkagi ei meeldinud. Ja siis teiseks see glasuur ka. Okste alt kuidagi kärssas savi liiga pruuniks ja see türkiis (sihilikult on see peale tupsutatud, ei olegi eesmärk et jääks ühtlane) kuidagi nii porine tulemus. Oeh, mai teagi...alguses mõtlesin Eikole kinkida, aga kuidas ma kingin kui endale üldse ei meeldi. Juhendaja ütles ka hiljem, et need ei ole üldse minulikud.

Need mahutavad umbes 400 ml vedelikku.

Tegin teise katse veel. Tahan ikka uhkusega kapist oma kruusi võtta. Tegin ikkagi koonuse kujuga ja glasuuri värvid võtsin ka sellised nagu algselt plaanisin. Seekord tuli terve komplekt. Eks need ikka veidi lopergused ole ja kõik isemoodi, aga see ju ongi käsitöö.
Need mahutavad u. 250 ml vedelikku.

Pho

See on mu kõige lemmik-lemmikum supp maailmas. Kuna olen hirmus suur Aasia fänn, siis see supp on teadupoolest just sealt pärit. Internetist võib muidugi selle supi retsepte leida tuhandeid. Mina olen truuks jäänud just sellele, mis on pärit ühest paksust aasiatoitude  retseptiraamatust.

Supi keetmine võtab hirmus palju aega, aga võin lubada et maitse on autentne. Nüüd panen selle retsepti lõpuks ka siia kirja, sest seda raamatut mul enam ei ole, olen korduvalt sealt selle retsepti saanud ja siis jälle ära kaotanud kuhugi.

Vaja läheb:

1 sibulat

1,5 kg veise kooti

2,5 cm ingverit

1 tähtaniisi

1 loorberilehte

2 nelgi tera

1/2 tl fenkoli seemned ehk apteegi till

1 kaneelirull

3 l vett

kalakaste

1 laimi mahl

450 g riisi lintnuudlid

sool/pipar

Garneeringuks:

roheline sibul

värske koriander

idud

tšillipipar

laim

Mina tegin nii:

Lõikasin sibula pooleks ja grillisin suurel kuumusel (lõike pind üleval pool) niikaua kui see pool on klaasjas, kergelt kuldpruun.

Lõikasin liha suuremateks tükkideks ja panin koos kontidega suurde potti. Lisasin sibula ja kõik maitseained, pluss vesi. 

Lasin potitäie keema ning kuumutasin puljongit tasasel tulel 3 h.  Aeg-ajalt riisusin vahtu ja rasva. Siis tõstsin liha välja, eemaldasin kondid ja lõikasin liha väikesteks tükkideks. Kurnasin puljongi. Tõstsin liha tagasi potti ja lasin veel korraks keema. Maitsestasin kalakastme ja laimi mahlaga.


Ostsin spetsiaalselt endale 7l poti, sest kui seda suppi väiksemas keeta, siis 3 h möödudes jääb sinna järgi üks pisike kausi täis :)

Keetsin eraldi potis nuudlid.



Garneeringu hakkisin väikesteks tükkideks ja tõstsin kõik eraldi kaussidesse, et igaüks saaks tõsta endale asju nii nagu endale meeldib.

Lambi kuppel

See on ikka usssskumatu, mida kõike sõlmedest teha annab. Selline tunne, et varsti on terve mu korter nagu ämblikuvõrku punutud. Mida rohkem erinevaid töid vaadata, uurida ja sellesse maailma süveneda, seda suuremaks see avardub ja seda rohkem tahaks erinevaid asju  proovida.

Siin siis minu järgmine projekt - lambi kuppel.

Kõigepealt otsisin kaltsukatest ja taaskasutuspoodidest parajat  ning sobivat lampi, mida ümber töötlema hakata. Muidugi satub sellistes kohtades veel hoopis teiste asjade otsa...no näiteks oli mu soovide nimekirjas soolalamp ja juhuse kombel saingi selle uuskasutuskeskusest 1,5euro eest!

Paavli kaltsukast leidsingi üsna nõmeda sirmi. Kes sellist küll üldse ostaks?! Ise samal ajal mõtlesin, et näe ühe mehe vana, teise mehe uus. Maksis see 1,80 euri.

Koju tagasi tulle põikasime läbi ka ehituspoest, et lambi lakke riputamiseks veel mõningat varustust soetada- pirn ja juhe. Ahh... mulle nii meeldib tegelikult ehituspoodides ringi uidata ja unistada. Mida kõike ehitaks või remondiks....

Järgmine samm oligi vana kanga lahti harutamine raami küljest.

Praegu endiselt kõige suurem mure on mul nööri mõõtmisega. Kust ma siis ikka tean, kui parajat juppi võtta, et lõpuni jõuda. Mõõtsin siis omaarust õige pikkusega tüki ja mõtlesin, et lõikan kõik korraga välja ja siis hakkan sõlmima. Lõikasin ja lõikasin ja lõikasin, kuni mu kaks rulli oli läbi hekseldatud. Ja SIIS avastasin, et mingi "kala" oli kuskile sisse tulnud. Mingi hetk olin hakanud täiesti kummalise pikkusega juppe lõikama. Olin väga nördinud. Kuidas see võimalik oli!!? Jube kahju, et raiskasin nii palju materjali ära. Jätsin igaks juhuks need vussi läinud jupid küll tagavaraks, aga see leiutamine, et kuidas siis ikkagi praegune projekt valmis saada, oli väsitav. Kusjuures mõnest kohast jäigi pikkusest paar sentimeetrit puudu, et alumise rõngani jõuaks. Need üksikud nöörid peitsin osavalt niidi ja nõelaga teiste vahele ära 😎

Nagu ikka sõlmisin ja harutasin. Algajate värk...või noh, pigem minu värk. Aga ma enam ei vihasta isegi. Tahan ilusat asja ju. Ja kui vihastan, siis viskan mõneks päevaks käest ja küll isu tagasi tuleb.

Lambi rõnga ülbermõõt 100 cm. Sirmi pikkus 10 cm + narmad 3 cm. 
Kasutasin põhimõtteliselt kolme erinevat sõlmetehnikat. Kui vaadata neid skeeme, siis 1. 10. ja viimane skeem.

Mini- quiche

Plaan oli minna piknikule. Tahtsin korvi pista midagi maitsvat ja ikka enda tehtud. Midagi mis seisab toatemperatuuril ja ei ole vahet, kas on külm või soe toit.

Mulle endale maitsevad väga erinevad quiche´d, aga kunagi varem ei ole ma seda proovinud ise teha. Kuna minu ettekujutus oli, et võiks olla sellised ampsukad, siis otsustasingi teha mini-variandid.

Vaja läheb

põhi:
150 g võid
300g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl piima

sisu:
brokkoli
kirsstomatid
oliivid
feta juust

kaste:
5 muna
200g 5% kreekajogurtit
aroomisoola
vahemereürdisegi

Mina tegin nii:

Segasin jahu hulka küpsetuspulbrit ja näppisin toasooja või ja jahu omavahel taignaks ning lisasin piima. Sõtkusin taigna muffini vormi põhja nii et natuke servadest jääks ka ülespoole. Panin vormi ca 30 minutiks külmpakki. Siis eelküpsetasin põhjad ahjus u. 200 C juures, max10 min (kuni taigen muutub kudsemaks).

Väikesteks tükkideks hakitud oliivid, tomatid ja brokkoli pudistasin korvidesse ning lusikaga tõstsin feta juustu peale.

Vahustasin omavahel muna ja kreekajogurti, lisasin ürdisegu ja maitse järgi aroomisoola ning valasin seguga korvid täis.

Küpsetasin ahjus 200 C juures niikaua kui munasegu oli hüübinud, umbes 20 minutit.

Sõbraraamat uues kuues

Mul on suur pere, äge pere, hull pere... Üliharva juhtub sellist võimalust, et kõik kokku saame tulla....üks elab kaugel välisamaal, teised lihtsalt üle Eesti laiali, siis on töö mis viib kaugele või lihtsalt graafik on selline, et teeb planeerimise keeruliseks. Aga kui piisavalt kaua üritust ette teada ja osavõtu soov on suur, siis annab ju kõike korraldada.

Sel suvel tegimegi pere lähiringis väikese kokkutuleku. Ohh... sellest jäi nii nii hea energia sisse. Meil oli hästi vahva nädalavahetus - mängisime mänge, tegime sauna ja tünnisauna, käisime ujumas, sõime ja jõime head ja paremat ning muidugi tegime nalja ja lihtsalt nautisime seltskonda. Ilmaga vedas ka superhästi. Ja ma magasin telgis üle ma ei tea mitme aasta.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et tegin selleks korraks ühe mälestuste raamatu.

Leidsin oma vanade asjade hulgast ühe legendaarse punaste kaantega raamatu " Minu sõbrad". Ma olin 11 aastane kui selle jõuludeks sain. Nüüd oli nii naljakas seda lugeda ja mõelda, et juba 22 aastat tagasi kirjutasime sinna oma lemmikuid asju.

Ja siis mul käiski mõte peast läbi, et lahe oleks taas sellist raamatut täita ja siis jälle 20 aasta pärast lugeda ning meenutada millised olid ajad ja mõtted. Kuna ma seda enam kusagilt müügilt ei leidnud, siis otsustasin selle ise meisterdada. Lisaks uuendasin küsimustikku, leiutasin veidi täiskasvanulikumaid ja samas põnevamaid ehk ka naljakamaid küsimusi, aga inimesed võtsid neid võib-olla natuke liiga tõsiselt ja pigem esimese hooga ei julgenud täita seda raamatut.

Mäletamist mööda sõbraraamatus oli koht pildi jaoks. Ka fotosid on ju tagantjärele lahe vaadata ja meenutada millised välja nägime. Kuna hiljem eraldi ei viitsinud hakata mingeid pilte kuskil ilmutama, siis leidsin lahenduse, kuidas saaks kohe pildi juurde kleepida... Väike orgunn ja Eve sai meile selleks puhkus laenutada oma kolleegi käest just sellise fotoaparaadi, mis pildi mõne minutiga ilmutab - Instax mini Fujifilm polaroid kaamera.
Kusjuures selliseid fotokaid on võimalik isegi rentida oma ürituste jaoks, aga kuna fotopaber ei ole just kõige odavam, siis tahtsin ikka soodsamalt läbi ajada.





                          

Raamatu köitmine

Minu raamat on tehtud pooleks lõigatud A4 paberist, ehk siis lehed on A5 mõõdus. Panin need klambrite vahele kokku, et need omavahel paigast ei nihkuks ja lasin peenikese puuriga kõigist korraga augud läbi. Eelnevalt muidugi olin paberid ette valmistanud. Mõtlesin välja küsimused. Trükkisime ja printisime välja. See võttis muideks päris palju aega ja sättimist, et nad lehel õiges kohas oleks ja visuaalselt normaalne välja näeks.

Seejärel ajasin iirisniidi sukanõela otsa ja põimisin aukudest läbi, et lehed omavahel koos püsiksid. Kui sisestada näiteks Pinteresti sõna "bookbinding" siis annab kohe palju jooniseid, kuidas põimida.

Siis lõikasin papi tükist esi- ja tagakaane tükid, pluss peenemad siilud ette, taha ja otsa. ( ette ja taha  2 cm ja otsale 1 cm laiused). Ka siiludele puurisin sama vahedega augud, mis paberi lehtedele.
Seejärel kleepisin papi tükid mõne millimeetriste vahedega raamatu väliskaane paberile.

Lõikasin kaane paberi väiksemaks nii, et igast servast jätsin umbes 2 cm üle. Nurgad lõikasin diagonaalis, muidu jäävad nurgad tagasi voltides liiga paksud.

Voltisin ääred tagasi ja kleepisin papi külge.

Lõikasin paraja suurusega kaane siseküljele paberid ja kleepisin papi peale.

Sukavardaga lükkasin uuesti augud läbi pealmise paberi. Paberid on pärit Zelluloosi paberipoest. Pealmine on taastoodetud Tiibeti paber lilleõitega.

Seejärel saingi kokku köidetud lehtede paki kaante vahele lükata ja siis uuesti kogu kupatus veel omavahel paelaga läbi põimida. Ja valmis ta saigi.

Õlikann

Mina ei tea, mis sellel savijumalal minu vastu on, aga iga projektiga on mingi "kala" sees.

Selle kannu meisterdamine oli paras peavalu ja ega lõpuks ei tulnud ikka päris selline kuju, nagu ma ette kujutasin. AGA! Kõige hirmsam asi mis juhtus oli järgnev- kuna selle ülemise kaelaga läks mul kaua aega, siis kannule põhja liimisin alles järgmisel tunnil. Nädal aega hiljem. Sain oma õppetunni: kaks savi, mis omavahel kokku liimitakse, peavad olema ühe niisked. Aga kuna mul oli nii pikk vahe, siis kannu osa oli juba kõvasti kuivem ja põhja tegin värskest savist. Mis siis sai? Lõi prao alla äärde sisse! Pärast eelpõletust ma küll uhasin liimi vahele, aga järgmine kord ahjust tulles oli pragu veel suurem ja vett sisse valades tilkus seda läbi prao kohe hoolega. Juhendaja üritas seda veel päästa- pani prao vahele veel mingit puru ja siis veel liimi ja... Ootasin oma kannu ma arvan et mingi neli kuud lõpuks. Aga päästetud ta sai!

Lisaks sellele, nagu piltidelt näha, glasuur voolas ka hirmus mühinal ja hiljem pidi alt äärest seda maha võtma.

Kannu käib mul toiduõli. Praadimiseks mõeldud tavaline rapsiõlipudel näeb ikka väga prosta välja küll. See kohe üldse ei sobi mu kööki.

Ka nüüd kasutasin väikest õlekõrt ja mu armas voolis mulle vahuveinipudelist paraja korgi, mida punniks otsa lükata!

Tumbad

Internetis ringi kolades sattusin jälle ühe tegemise otsa, mis mulle koheselt huvi pakkuma hakkas. Marokkostiilis istumisalused,  ehk tumbad või kott-toolid või... heal lapsel mitu nime...

Kuna mu pisikeses korteris on ainult üks diivan, siis otsustasingi  mõned lisa istumiskohad juurde teha.

Asjade valmistamise suhtes tahan olla ühest küljest säästlik, samas teisest küljes ökonoomne ja ka rahalises mõttes kokkuhoidlik. Seega alati esimese asjana mõtlen sellele, kuidas saada soodsamalt. Leidsingi lõpuks kaltsukast ühe kasutatud helesinise kardina - hea tugev riie, aga kuna seda päris kahe tumba jagu ei olnud, siis ostsin põhja materjaliks tugeva neutraalses toonis velvetkanga.

Põhimõtteline idee pärineb siit.

Suuruse mõtlesin ja arvutasin ise välja. Tulemuseks sain ikkagi üsna pirakad tumbad, suuremad kui ma ette kujutasin. Kasutasin küll oma naiselikku loogikat ja matemaatikat ja tehnilist taipu 😊

Joonistasin esmalt šabloonid paberile ja siis kandsin kangale. Tumba koosneb neljast erinevast detailist. 

1. Tumba pealmine osa. 12 tk viisnurkseid detaile:

2. ja nende keskel üks väike ring. Läbimõõduga 15 cm.

3. Külje detaild, samuti 12 tk.

Alguses õmblesin pealmised tükid omavahel kokku. Siis külje tükid sinna külge ja seejärel külje tükid omavahel kokku. Lõpuks õmblesin põhja alla, mille jätsin 15- 20 cm lõpust kokku õmblemata. Sealt august valasin graanulid sisse ja lõpetasin käsitsi õmmeldes.

Tükk aega juurdlesin selle üle, mida ikkagi tumbade täiteks panna. Alguses olin veendunud, et tahan panna näiteks purustatud porolooni või midagi sellist. Esialgu vältisin graanuli ideed. Kartsin, et sellega jääb tumba liiga töss. Eeliseks jällegi see, et graanulid on väga kerged. Aga ei leidnud kus müüakse purustatud porolooni ning samas leidsin normaalse hinna eest graanuleid. Nii jäigi ja ju pidigi nii olema. Mina tellisin graanulid siit.

Kõik graanulid kulusid ära ja oleks võib-olla tahtnud paar peotäit juurdegi panna. Aga ei hakanud selles pärast suurt kotti juurde ostma. Võin öelda, et jäin rahule ikkagi.

Seekord mõltesin ka, et arvutan kokku, kui palju minu projekt maksma läks:

Sinine kardin 5 euri

helepruun velvet kangas 2 euri

tugev niit 80 senti

teksanõel 2.30 euri 5 tk

vahtpolüstüreen graanulid 180 L 13.70 euri 

Kokku kaks tumbat: 23. 80 euri