Mul on suur pere, äge pere, hull pere... Üliharva juhtub sellist võimalust, et kõik kokku saame tulla....üks elab kaugel välisamaal, teised lihtsalt üle Eesti laiali, siis on töö mis viib kaugele või lihtsalt graafik on selline, et teeb planeerimise keeruliseks. Aga kui piisavalt kaua üritust ette teada ja osavõtu soov on suur, siis annab ju kõike korraldada.
Sel suvel tegimegi pere lähiringis väikese kokkutuleku. Ohh... sellest jäi nii nii hea energia sisse. Meil oli hästi vahva nädalavahetus - mängisime mänge, tegime sauna ja tünnisauna, käisime ujumas, sõime ja jõime head ja paremat ning muidugi tegime nalja ja lihtsalt nautisime seltskonda. Ilmaga vedas ka superhästi. Ja ma magasin telgis üle ma ei tea mitme aasta.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et tegin selleks korraks ühe mälestuste raamatu.
Leidsin oma vanade asjade hulgast ühe legendaarse punaste kaantega raamatu " Minu sõbrad". Ma olin 11 aastane kui selle jõuludeks sain. Nüüd oli nii naljakas seda lugeda ja mõelda, et juba 22 aastat tagasi kirjutasime sinna oma lemmikuid asju.
Ja siis mul käiski mõte peast läbi, et lahe oleks taas sellist raamatut täita ja siis jälle 20 aasta pärast lugeda ning meenutada millised olid ajad ja mõtted. Kuna ma seda enam kusagilt müügilt ei leidnud, siis otsustasin selle ise meisterdada. Lisaks uuendasin küsimustikku, leiutasin veidi täiskasvanulikumaid ja samas põnevamaid ehk ka naljakamaid küsimusi, aga inimesed võtsid neid võib-olla natuke liiga tõsiselt ja pigem esimese hooga ei julgenud täita seda raamatut.
Mäletamist mööda sõbraraamatus oli koht pildi jaoks. Ka fotosid on ju tagantjärele lahe vaadata ja meenutada millised välja nägime. Kuna hiljem eraldi ei viitsinud hakata mingeid pilte kuskil ilmutama, siis leidsin lahenduse, kuidas saaks kohe pildi juurde kleepida... Väike orgunn ja Eve sai meile selleks puhkus laenutada oma kolleegi käest just sellise fotoaparaadi, mis pildi mõne minutiga ilmutab - Instax mini Fujifilm polaroid kaamera.
Kusjuures selliseid fotokaid on võimalik isegi rentida oma ürituste jaoks, aga kuna fotopaber ei ole just kõige odavam, siis tahtsin ikka soodsamalt läbi ajada.
Minu raamat on tehtud pooleks lõigatud A4 paberist, ehk siis lehed on A5 mõõdus. Panin need klambrite vahele kokku, et need omavahel paigast ei nihkuks ja lasin peenikese puuriga kõigist korraga augud läbi. Eelnevalt muidugi olin paberid ette valmistanud. Mõtlesin välja küsimused. Trükkisime ja printisime välja. See võttis muideks päris palju aega ja sättimist, et nad lehel õiges kohas oleks ja visuaalselt normaalne välja näeks.
Seejärel ajasin iirisniidi sukanõela otsa ja põimisin aukudest läbi, et lehed omavahel koos püsiksid. Kui sisestada näiteks Pinteresti sõna "bookbinding" siis annab kohe palju jooniseid, kuidas põimida.
Siis lõikasin papi tükist esi- ja tagakaane tükid, pluss peenemad siilud ette, taha ja otsa. ( ette ja taha 2 cm ja otsale 1 cm laiused). Ka siiludele puurisin sama vahedega augud, mis paberi lehtedele.
Seejärel kleepisin papi tükid mõne millimeetriste vahedega raamatu väliskaane paberile.
Kusjuures selliseid fotokaid on võimalik isegi rentida oma ürituste jaoks, aga kuna fotopaber ei ole just kõige odavam, siis tahtsin ikka soodsamalt läbi ajada.
Raamatu köitmine
Minu raamat on tehtud pooleks lõigatud A4 paberist, ehk siis lehed on A5 mõõdus. Panin need klambrite vahele kokku, et need omavahel paigast ei nihkuks ja lasin peenikese puuriga kõigist korraga augud läbi. Eelnevalt muidugi olin paberid ette valmistanud. Mõtlesin välja küsimused. Trükkisime ja printisime välja. See võttis muideks päris palju aega ja sättimist, et nad lehel õiges kohas oleks ja visuaalselt normaalne välja näeks.
Seejärel ajasin iirisniidi sukanõela otsa ja põimisin aukudest läbi, et lehed omavahel koos püsiksid. Kui sisestada näiteks Pinteresti sõna "bookbinding" siis annab kohe palju jooniseid, kuidas põimida.
Siis lõikasin papi tükist esi- ja tagakaane tükid, pluss peenemad siilud ette, taha ja otsa. ( ette ja taha 2 cm ja otsale 1 cm laiused). Ka siiludele puurisin sama vahedega augud, mis paberi lehtedele.
Seejärel kleepisin papi tükid mõne millimeetriste vahedega raamatu väliskaane paberile.
Lõikasin kaane paberi väiksemaks nii, et igast servast jätsin umbes 2 cm üle. Nurgad lõikasin diagonaalis, muidu jäävad nurgad tagasi voltides liiga paksud.
Voltisin ääred tagasi ja kleepisin papi külge.
Lõikasin paraja suurusega kaane siseküljele paberid ja kleepisin papi peale.
Sukavardaga lükkasin uuesti augud läbi pealmise paberi. Paberid on pärit Zelluloosi paberipoest. Pealmine on taastoodetud Tiibeti paber lilleõitega.
Seejärel saingi kokku köidetud lehtede paki kaante vahele lükata ja siis uuesti kogu kupatus veel omavahel paelaga läbi põimida. Ja valmis ta saigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar