Õlikann

Mina ei tea, mis sellel savijumalal minu vastu on, aga iga projektiga on mingi "kala" sees.

Selle kannu meisterdamine oli paras peavalu ja ega lõpuks ei tulnud ikka päris selline kuju, nagu ma ette kujutasin. AGA! Kõige hirmsam asi mis juhtus oli järgnev- kuna selle ülemise kaelaga läks mul kaua aega, siis kannule põhja liimisin alles järgmisel tunnil. Nädal aega hiljem. Sain oma õppetunni: kaks savi, mis omavahel kokku liimitakse, peavad olema ühe niisked. Aga kuna mul oli nii pikk vahe, siis kannu osa oli juba kõvasti kuivem ja põhja tegin värskest savist. Mis siis sai? Lõi prao alla äärde sisse! Pärast eelpõletust ma küll uhasin liimi vahele, aga järgmine kord ahjust tulles oli pragu veel suurem ja vett sisse valades tilkus seda läbi prao kohe hoolega. Juhendaja üritas seda veel päästa- pani prao vahele veel mingit puru ja siis veel liimi ja... Ootasin oma kannu ma arvan et mingi neli kuud lõpuks. Aga päästetud ta sai!

Lisaks sellele, nagu piltidelt näha, glasuur voolas ka hirmus mühinal ja hiljem pidi alt äärest seda maha võtma.

Kannu käib mul toiduõli. Praadimiseks mõeldud tavaline rapsiõlipudel näeb ikka väga prosta välja küll. See kohe üldse ei sobi mu kööki.

Ka nüüd kasutasin väikest õlekõrt ja mu armas voolis mulle vahuveinipudelist paraja korgi, mida punniks otsa lükata!