Teekann

Mida rohkem ma teen, seda kriitilisem ma enda suhtes olen ja seda vähem ma tunnen, et mul midagi välja tuleb. AGA... siin pildid teekannust, millega ma ise päriselt rahul olen!

Meisterdasin selle kahest kokku liimitud poolkerast ja siis patsutasin puulabidaga ühtlasemaks. Mis veel teistmood, on see et kannu tegemisel kasutasin täpilist savi. Mu arust on see, kuidagi nunnu.

Lisaks tellisin spetsiaalselt kannu jaoks Hiinast kahe euro eest sõela, suurus ca 6 x 6 cm. Siis ei ole kann lehepudi täis.

Kann mahutab ca 1,3 L teed, niiet harjutan veel makroonide tegemist ja varsti saab ühe korraliku teepeo küpsistega maha pidada.

Piimakann

Jälle see piimakann... Suutsin oma järgmise kannu ära lõhkuda. Kapist kaussi võttes, käis väike "kõlks" ja rohkem vaja ei olnudki...sang kukkus ühes tükis küljest ära. Ainuke positiivne asi selle juures on see, et see kann oligi veidi kitsa võitu. Alati kui uus täis piima pakk sinna sisse panna, siis pidi seda suruma veidi ja kui veel nurk ära lõigatud oli, siis tihti nirises piima välja. Nüüd uude kannu läheb kinnine piima pakk nagu lupsti sisse....

Kahju eelmisest ikkagi, mulle endale väga meeldis see. Mage oleks uut täpselt samasugust teha, niiet seekord pressisin tilli õisikud savi sisse. Glasuuriga olin kuidagi liiga tagasihoidlik, niiet tulemus jäi veidi lahja....

Õlikann

Mina ei tea, mis sellel savijumalal minu vastu on, aga iga projektiga on mingi "kala" sees.

Selle kannu meisterdamine oli paras peavalu ja ega lõpuks ei tulnud ikka päris selline kuju, nagu ma ette kujutasin. AGA! Kõige hirmsam asi mis juhtus oli järgnev- kuna selle ülemise kaelaga läks mul kaua aega, siis kannule põhja liimisin alles järgmisel tunnil. Nädal aega hiljem. Sain oma õppetunni: kaks savi, mis omavahel kokku liimitakse, peavad olema ühe niisked. Aga kuna mul oli nii pikk vahe, siis kannu osa oli juba kõvasti kuivem ja põhja tegin värskest savist. Mis siis sai? Lõi prao alla äärde sisse! Pärast eelpõletust ma küll uhasin liimi vahele, aga järgmine kord ahjust tulles oli pragu veel suurem ja vett sisse valades tilkus seda läbi prao kohe hoolega. Juhendaja üritas seda veel päästa- pani prao vahele veel mingit puru ja siis veel liimi ja... Ootasin oma kannu ma arvan et mingi neli kuud lõpuks. Aga päästetud ta sai!

Lisaks sellele, nagu piltidelt näha, glasuur voolas ka hirmus mühinal ja hiljem pidi alt äärest seda maha võtma.

Kannu käib mul toiduõli. Praadimiseks mõeldud tavaline rapsiõlipudel näeb ikka väga prosta välja küll. See kohe üldse ei sobi mu kööki.

Ka nüüd kasutasin väikest õlekõrt ja mu armas voolis mulle vahuveinipudelist paraja korgi, mida punniks otsa lükata!

Piimakannud

Minu esimene piimakann läks mõnda aega tagasi katki. Lihtsalt käis väike kolks vastu kraanikaussi ja sang jäi pihku. Mul oli hirmus kahju, sest ilma sellise kannuta ma küll enam edasi elada ei oska. Nii ma pidingi savist endale uue kannu voolima ja ka ema avaldas ükskord soovi, et oleks sellist tarvis. Mitu nädalat järjest oli mul siis käsil kannuprojekt. Kasutasin mõlema kannu puhul liimiga täpitamise tehnikat. Meil oli olemas spetsiaaline pumba moodi (nagu vanasti lastel ninast tatti imeti) balloon, kuhu sisse käib saviliim ja seda niiöelda tilk haaval törtsutada saab.

Ise jäin oma mõlema kannuga hiiglama rahule. Emme saab kannu tagantjärgi emadepäeva kingituseks.

ema kann

'