Kartulivorstid

Viimane jõuluteemaline postitus ja ilmselt ka selle aasta viimane.

Minu jõululaua MUST BE - katulivorstid.  Senised 30 jõulu ei ole möödunud ükski ilma nendeta ja ülejäänud järgmised ka kindlasti mitte, sest nüüd ma tean, et oskan ka ise neid suurepäraselt valmistada. Isegi Madis ütleb, et ei tea kuidas on siiani suutnud ilma nendeta elada! Jõulud lihtsalt ei ole õiged ilma kartulivorstideta.

Traditsiooniline kartulivorst on pärit Raplamaalt. Paljude inimestega on see roog jutuks tulnud ja nii mõnigi kuuleb sellest esimest korda. Täna just guugeldasin, millised retseptid internetis üleval on ja nagu näha on need ka väga varieeruvad. Põhikoostisosad on ju samad, aga väikesed nüansid muudavad päris palju maitset. Näiteks mõned panevad sisse ka küüslauku, mõned ainult pekki, mõned tambivad kartulid praktilisel pudruks....

Oma üllatuseks leidsin kohalikust poest ka masstoodanugu kartulivorste UVIC-u tehtud, aga no need ei olnud kohe kindlasti need õiged.

Mäletan lapsepõlvest vorstide sidumist ja abistamist köögitoimkonnas nende valmisamise juures, aga alles nüüd mõni aasta tagasi kui emaga neid vorste koos tegime, siis panin lõpuks teadlikult kõik kirja- mida ja kuidas. Ja nüüd panen ka siia kirja. Kui peaks tulema kodus veeuputus või märkmik maha põleb või mis iganes juhtub, siis on mul vähemalt endal see õige retsept ka kusagilt võtta.

Sellel aastal juhtus siis nii, et pidingi elus esimest korda täitsa ise kartulivorste tegema. Ma väga kartsin, et ikka päris selliseid nagu MINU EMA teeb, ei tule. AGA need tulid perfektsed!!!!!

Vaja läheb:

ca 10 m sea soolikaid

2,2 kg kartuleid

4 väiksemat sibulat

12g majoraani ehk vorstirohi

1 tl musta pipart 

1,4 kg läbikasvanud sealiha

köömned

loorber

vürts

sool

lehter

toppimiseks pulka

tugevam niit

Mina tegin nii:

Koorisin kartulid ja toored kartulid hakkisin kuubikuteks (nagu kartulisalati jaoks ca 0,5 x 0,5 cm suurusteks). Pesin korduvalt külma vee sees läbi, et tärklis välja läheks. Liha hakkisin ka samasugusteks kuubikuteks (liiga palju pekki ei pannud. Samas veidi peab olema, siis jäävad vorstid mahlasemad). Sibulad koorisin ja lasin lõikuriga peeneks ( ja isegi see pani silmad vett jooksma).

Segasin lõpuks need kõik omavahel kokku, lisasin juurde veidi soola, peenestatud musta pipart ja majoraani.

Lehtrit meil ei olnud ja poest ei leidnud ka suurema suuga, niisiis lõikasime kahe liitrisel limonaadi pudelil ülemise osa maha ja ajas asja ilust ära. Toppimiseks kasutasime puulusika vart, see oli paraja suuruse ja kujuga. Vorstikesed tegime ca 10 cm suurused ja sidusime tugeva iirisniidiga vahepealt kokku. Toppimise juures on tähtis see, et toored vorstid peaks jätma poolpehmed, sest hiljem need paisuvad ja võivad lõhki minna.

Kui vorstide voolimine sai läbi ja vorstirõngad valmis, siis panime need kõik suurde potti keema. Keeduvette lisasime tunde järgi ülejäänud maitseained - loorberi umbes 1 pakk = 4g, vürtsi umbes 10 g, köömneid u 15 g ja veel soola. Üks sugulane õpetas hiljuti, kuidas soolasust mõõta. Esiteks keeduvesi peab olema veidi maitsekam (nagu marinaadegi tehes) ja teiseks kui käsi keeduvette kasta  ning seda vett keelega käe pealt maitsta ja see paras on, siis peaks vorstid ka paraja soolasusega olema. Keemise käigus tekib soolikate sisse gaas ja vorstid paisuvad õhku täis, siis tuleb need peenikese nõelaga lihtsalt läbi torgata, et nad puruks ei keeks. Vorstide keetmine võttis aega umbes 30 minutit ja seda tuleb teha ilma kaaneta potis.

Edasi säilivad külmutuskapis kenasti kuni aastavahetuseni.

Enne söömist siis veel ahjust lasta säriseda kuni vorstikesed on kuldpruunid!

 Kokku saime 55 vorsti, millest kolm kees lõhki. 

Emme tassid

Sellel aastal ei saanud ma jõule oma kalli emaga veeta. Aga ikka saatsin talle päkapikuga pühade puhul ühe väikese ise tehtud jõulukingi. Ja mitte ainult talle, peikale ikka ka. Kingitus on natuke isegi kaks ühes- nii jõuludeks, kui ka soolaleiva puhul, sest just hiljuti jäi seljataha kolimine.

Tegin tassid ühe eelmise vormi järgi, sest viimati kui nad meil külas olid, siis sarnasest limpsis emme teed ja kiitis just seda kuju. Seekord tulid küll üsna lopergused (sest savi oli liiga värske ja võtsin need liiga vara vormist välja) aga emme ise on rahul ja ütleb, et just sellised meeldivadki!

Eggnog

Traditsiooniline Ameerika jõulujook, koledama nimega munaliköör, maitseb täpselt nii nagu ma ette kujutasin, peaaegu nagu magustoidu eest.

Vaja läheb:

700 ml 3,5% piima
250 ml 20% toidukoort
3 kaneeli kauna
1 vaniljekaun
1tl muskaatpähklit
5 muna
130 g suhkrut
175 ml rummi (valikuline)



Mina tegin nii:

Valasin potti piima ja koore. Vanilje kauna lõikasin pooleks, eraldasin seemned ja panin koos seemnetega potti, juurde riivisin muskaatpähklit ja lisasin kaneelikaunad. Lasin tasasel tulel soojeneda, aga mitte päris keema.

Eraldasin munavalgest kollased. Munakollased vahustasin suhkruga koogelmoogeliks. Tasakesi liitsin muna ja piimasegud omavahel kokku ja madalal tulel segasin pidevalt. Kordan, keema ei tohi lasta, muidu läheb tükki nagu minu tänane partii.

Kui potitäis oli praktiliselt jahtunud segasin juurde veel sorts rummi.

Joogi panin külma, hea oleks kui saab üleöö seista. Säilib külmikus kuni 3 päeva.

Enne serveerimist vahustada munavalge ja segada vaikselt eggnogi juurde. Esimesel korral ma tegin seda, kuid mulle maitseb ilma isegi rohkem.

Andry kink

Praegune ost- ja tarbimishullus kasvab meeletu kiirusega! Jõulude tegelik tähendus on inimestel juba  ammu meelest läinud. Jah, kingitusi on ju tore teha ja muidugi tore ka saada, aga täiskasvanuna naudin kõige enam hoopis perega koos olemist ning hea-parema söögi ja joogi mekkimist. Viimastel aastatel on meil Madise perega jõuludel ltraditsiooniks saanud loosipakkide tegemine. Perering üha laieneb ja kõigile ei jaksa kingitusi ju teha. Kingituste tegemisel on aga kohustuseks, et see oleks oma kätega meisterdatud.

Sellel aastal loosiõnn valis mulle äiapapa Andry.

Mis talle meeldib? Temaga on üsna lihtne, ta oskab igast pisiasjast rõõmu tunda. Kuna Andry on suur õllesõber (mitte nagu alkohoolik, vaid nagu gurmaan 😏), siis otsustasin talle mesterdada pudeliavaja. Seda on tore maal kuhugi, näiteks sauna juurde, seina peale riputada. 

Puuplaat on pärit kuuri alt. Eelnevalt on seda tõrvaga veidi töödeldud ja suuremad pinnud lihvisime maha. Ehtuspoest ostsin väikese konksu ja selle külge riputasin ämbri. Ämber on mõeldud korkide jaoks. Plaadi peale tegin kirja " PARIM ÕLU ON AVATUD ÕLU". Alguses lasin arvutist välja šablooni ja tegin sprayvärviga kirja, aga kahjuks jäi see ebaühtlane ja kontuurid pigem hägused. Õnneks sain laenata põletit ja nii tegin tähed üle, nüüd on need vihma ja tuulekindlad.

Tagumisele küljele kinnitasin kaks riputusaasa.

Hiinast tellisin spetsiaalse vintagestiilis avaja.

Kahjuks ei oska ega pole ka aega ise õlut valmis pruulida, mistõttu tegin veidi sohki. Ostsin Andryle ühest lahedast veini-ja õllepoest nimega sip kaks eesti väikepruulikoja kifti pakendiga õlut.

Lauakaunistus

Üks jõululik lauakaunistus veel mis on väga lihtsate vahenditega teostatav.

Mina tegin nii:

• Klaasist pudeli sisse valasin valget riisi, noh et midagi meenutaks olemata lund ja külge sõlmisin  väikese šlehvi,
• Metsast korjasin raagus puu küljest oksi, aga et ikebana natuke glamuursem oleks, värvisin need kuldse sprayga üle ja värvitud said ka mu käed ja prillid 😀
• Poest ostsin mõned leevikesed ja Sõbralt Sõbrale poest vanad küünlajala kaunistused, kust võtsin punased mammud ja liimisin kõik kuuma liimiga okste külge.

Jõulumandlid

Olen selle postitusega juba veidi hiljaks jäänud ... aga parem Hilja kui Leida 😊 Nimelt iga aasta esimesel advendil toimub meie kodulinnas jõululaat. Nagu kõigil eelmistel aastatel võttis ka seekord üritusest osa meie Lions klubi. Et heategevuseks raha koguda (sel hoojal läheb kõik kogutud raha rannavõrkpalli platsi rajamiseks) tegime kodus ettevalmistusi. Meie meisterdasime krõbedaid magusaid mandleid, sarnaseid nagu Tallinna vanalinnas tüdrukud kärude peal müüvad. Just neid, mille söömist ei saa enne lõpetada, kui kauss tühi on.

Vaja läheb:

200g mandleid

1 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl ingveri pulbrit

0,5 tl riivitud muskaatpähklit

0,5 tl purustatud nelki
0,5 tl kardemoni

150g suhkurt

0,5 tl soola

1 munavalge

Mandlid laotada ahjuplaadile. Munavalge vahtu lüüa ja segada mandlite hulka. Kuivained segada omavahel kokku ja valada mandlite peale ja veelkord segada.

Kogu kupatus panna ahju 150 C juures 30 minutiks, aegajalt segades.

Pakkisime ruttu tsellofaanist tuutude sisse, et mitte ise neid nahka pista.

Inglite aeg

Mõni aeg tagasi, kui üle öö sadas maha kohev lumevaip, tekkis mulle hinge väike jõulutunne. Nii kui lumi läks, kadus ka see kübeke. Kahju. Mida vanemaks olen saanud, seda vähemaks on õiget jõulutunnet jäänud. Ma ikka veel ootan ... see on ju selline soe tunne...Ehk ilmataat rõõmustab meid pea?

Detsember on rahu ja inglite aeg.

Meisterdasin ka mina ühe väikese ingli meie kodu valvama. Saviringis olid inglid meil väga populaarsed. Niiöelda prototüüp on valminud ikka meie juhendaja käe läbi, aga igaühel tulevad täiesti erinevad ja omanäolised kujukesed.

Ja mina ei tahtnud lihtsalt kujukest teha, vaid torkasin kõrrega augud sisse, tegin taldriku alla ja nii saangi õdusat olemist tekitada küünlaga, mis läheb inglile seeliku alla 😊

Küünlajalg

Olen viimastel päevadel püüdnud natuke pühademeeleolu tuppa luua. Varasematest aastatest on mul alles armas uksepärg, mis koosneb käbidest ja kasetohust. Selle riputasin juba esimesel advendil uksele. Aga üldiselt on kaunistusi suhteliselt vähe. 

Ammu olen mõelnud, et tahaks endale advendiküünlajalga, millele peale käib neli pikka küünalt ja mida iga advendipühapäeval siis järjest põletatakse.

Lõpuks leidsin Sõbralt Sõbrale kahe euro eest ühe puidust küünlajala.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi selline üheksakümnendate stiil. Minuarust on see maailma ajaloo kõige inetum kümnend - nii muusika, moe kui ka muudes valdkondades.

Seega ostsin selle küünlajala kohe mõttega, et hakkan seda kodus timmima.

Sain äiapapa käest valget seinavärvi ( lateks - nakkub hästi, kuivab kiiresti, värvitav ese ei vaja eeltöötlemist ja lõpptulemus jääb matt. Väga sarnane kriidivärvile). Veel ostsin kohalikust poest kaunistamiseks kleebitavat pitsi ja poolpärleid....Ja muidugi pikki küünlaid ka.

Ahjaa, et tulemus jääks selline vanamoodne aga mul kodus ei olnud parajasti liivapaberit, siis nurki lihvisin vana papist küüneviiliga :)

PS! Enda vabanduseks võin öelda, et kuna meil on hetkel polaaröö kestmas, siis loomuliku päevavalguse käes pilte teha on täiesti lootusetu!!!! 

Selle laulu avastasin eile jälle enda jaoks. Mul tuleb kohe meelde 2009 aasta talv, kui läbi paksu lume hommikul tööle tõttasin. Niiet minu jaoks on see talve lugu. 

Mannu vaagen

Siin ta siis on "minimalistlik" vaagen. 

Pakkusin Mannule, et teen ka talle midagi savist.  Lihtsaid, sirgete äärtega, ühtlase kujuga, ilma lilledeta, ilma liblikate ja lindudeta ühevärvilisi taldrikuid saab soetada hõlbsasti poest.

Mina otsustasin, et pean ikka looma oma käekirja järgi eseme.

Glasuuriga ujutasin roosid ohtralt üle, aga ikka jäi naturaalset värvi palju domineerima.

Pitspluus

Ostsin kaltsukast ühe pluusi plaaniga sellest hoopis midagi muud teha. Selga pannes oli ta aga selline mõnus kerge ja loose, et ei raatasinuki kääre sisse lüüa. Võtsin hoopis ühelt kardinalt (mis nagunii seisis kotis kasutamist oodates) pitsilise ääre alt ära ja õmblesin pluusi külge. Kuna pluus on XL suuruses, siis tegin selja peale väikese krooke, et seljas liiga lohva ei oleks.