Kartulivorstid

Viimane jõuluteemaline postitus ja ilmselt ka selle aasta viimane.

Minu jõululaua MUST BE - katulivorstid.  Senised 30 jõulu ei ole möödunud ükski ilma nendeta ja ülejäänud järgmised ka kindlasti mitte, sest nüüd ma tean, et oskan ka ise neid suurepäraselt valmistada. Isegi Madis ütleb, et ei tea kuidas on siiani suutnud ilma nendeta elada! Jõulud lihtsalt ei ole õiged ilma kartulivorstideta.

Traditsiooniline kartulivorst on pärit Raplamaalt. Paljude inimestega on see roog jutuks tulnud ja nii mõnigi kuuleb sellest esimest korda. Täna just guugeldasin, millised retseptid internetis üleval on ja nagu näha on need ka väga varieeruvad. Põhikoostisosad on ju samad, aga väikesed nüansid muudavad päris palju maitset. Näiteks mõned panevad sisse ka küüslauku, mõned ainult pekki, mõned tambivad kartulid praktilisel pudruks....

Oma üllatuseks leidsin kohalikust poest ka masstoodanugu kartulivorste UVIC-u tehtud, aga no need ei olnud kohe kindlasti need õiged.

Mäletan lapsepõlvest vorstide sidumist ja abistamist köögitoimkonnas nende valmisamise juures, aga alles nüüd mõni aasta tagasi kui emaga neid vorste koos tegime, siis panin lõpuks teadlikult kõik kirja- mida ja kuidas. Ja nüüd panen ka siia kirja. Kui peaks tulema kodus veeuputus või märkmik maha põleb või mis iganes juhtub, siis on mul vähemalt endal see õige retsept ka kusagilt võtta.

Sellel aastal juhtus siis nii, et pidingi elus esimest korda täitsa ise kartulivorste tegema. Ma väga kartsin, et ikka päris selliseid nagu MINU EMA teeb, ei tule. AGA need tulid perfektsed!!!!!

Vaja läheb:

ca 10 m sea soolikaid

2,2 kg kartuleid

4 väiksemat sibulat

12g majoraani ehk vorstirohi

1 tl musta pipart 

1,4 kg läbikasvanud sealiha

köömned

loorber

vürts

sool

lehter

toppimiseks pulka

tugevam niit

Mina tegin nii:

Koorisin kartulid ja toored kartulid hakkisin kuubikuteks (nagu kartulisalati jaoks ca 0,5 x 0,5 cm suurusteks). Pesin korduvalt külma vee sees läbi, et tärklis välja läheks. Liha hakkisin ka samasugusteks kuubikuteks (liiga palju pekki ei pannud. Samas veidi peab olema, siis jäävad vorstid mahlasemad). Sibulad koorisin ja lasin lõikuriga peeneks ( ja isegi see pani silmad vett jooksma).

Segasin lõpuks need kõik omavahel kokku, lisasin juurde veidi soola, peenestatud musta pipart ja majoraani.

Lehtrit meil ei olnud ja poest ei leidnud ka suurema suuga, niisiis lõikasime kahe liitrisel limonaadi pudelil ülemise osa maha ja ajas asja ilust ära. Toppimiseks kasutasime puulusika vart, see oli paraja suuruse ja kujuga. Vorstikesed tegime ca 10 cm suurused ja sidusime tugeva iirisniidiga vahepealt kokku. Toppimise juures on tähtis see, et toored vorstid peaks jätma poolpehmed, sest hiljem need paisuvad ja võivad lõhki minna.

Kui vorstide voolimine sai läbi ja vorstirõngad valmis, siis panime need kõik suurde potti keema. Keeduvette lisasime tunde järgi ülejäänud maitseained - loorberi umbes 1 pakk = 4g, vürtsi umbes 10 g, köömneid u 15 g ja veel soola. Üks sugulane õpetas hiljuti, kuidas soolasust mõõta. Esiteks keeduvesi peab olema veidi maitsekam (nagu marinaadegi tehes) ja teiseks kui käsi keeduvette kasta  ning seda vett keelega käe pealt maitsta ja see paras on, siis peaks vorstid ka paraja soolasusega olema. Keemise käigus tekib soolikate sisse gaas ja vorstid paisuvad õhku täis, siis tuleb need peenikese nõelaga lihtsalt läbi torgata, et nad puruks ei keeks. Vorstide keetmine võttis aega umbes 30 minutit ja seda tuleb teha ilma kaaneta potis.

Edasi säilivad külmutuskapis kenasti kuni aastavahetuseni.

Enne söömist siis veel ahjust lasta säriseda kuni vorstikesed on kuldpruunid!

 Kokku saime 55 vorsti, millest kolm kees lõhki.