Nahkdetailidega käekott

Töö juures tuli ühe kolleegiga sügisel jutuks Kopli ametikooli koolitused. Tema olevat seal maalimise kursustel käinud. Võtsin kodulehe lahti ja hakkasin uurima, mida põnevat nad seal veel pakuvad. Silma jäi koolitus teemal nahkdetailidega käekoti valmistamine. Kursus sai kokku kevadeks ja valmiski täiesti oma kätega tehtud kotike.

Ausalt öeldes ei olnud mul kodutööd eriti enne tehtud, seega hakkasin alles koha peal mõtlema millist kotti meisterdada. Kangaste valik oli üsna nigel ja näidiskott ka eriti ei inspireerinud. Küll aga meeldis mulle väga, et saime erinevaid asju proovida ja palju nippe ja tehnikaid uurida. Nahatöö tegelikult pakkus mulle ammu huvi, paar aastat tagasi mõlgutasin isegi mõtteid seda sinna õppima minna.

Kotid said lõpuks vahvad ja igal ühel väga omanäolised. Minu oma tuli üsna tagasihoidlik, kuid tahtsin sellist millega julgeks pärast ringi ka käia.

Sangad, põhi ja tasku on nahast. Kotil on vooder ja sain proovida neetimist, magnetkinnituse paigaldamist ja õmmelda tööstusliku õmblusmasinaga.

Lisaks näidati ööside paigaldamist, trukkide paigaldamist, naha õhendamist, käsiõmbluste tegemist ja palju muudki.

Rihmad tegin nii pikad, et saaksin koti üle õla visata. Koti põhja tegin ruumilise. Alguses õmblesin kaks külge omavahel 3 servast kokku. Seejärel murdsin põhja ja külje nii kokku, et õmblus jääks kohakuti keskele. Siis õmblesin nurgst üle ja lõikasin  tekkinud "kõrvakese" maha. Ümber pöörates jäigi 3D.

Korrektuurid

Tunnistan, olen sari-internetist-tellija. Kui ma Aliexpressi lehte lahti ei tee, siis on kõik korras. Aga kui hakkan lappama, siis üks asi viib teiseni ja endalegi arusaamatul põhjusel on järsku ostukorvis asju, mida mul kohe KINDLASTI vaja läheb. Ausalt , "vastu pükse" ei ole ma ammu saanud. Suurused vastavad mõõdutabelitele, aga ma lihtsalt ise ei julge Hiinast M suuruses asju osta.

Alljärgnevast seelikust ja kleidist ei saanud ma kuidagi üle ega ümber. Pidin tellima. Selga pannes siiski tulid väikesed "agad". Siiski andis olukorda päästa ja agad said lahendatud.

Seelik

Mõõdud kõik klappisid ja puha. Modelli seljas imearmas. Selga läks mulle ka, selles pole küsimus. "Aga" oli selles, et see oli mulle ikka liiga mini. Jaajaa, mul on pikad jalad jne....käisin isegi ühel sünnipäeval sellega, aga nii ebamugav koguaeg seda alla poole sikutada. Iseenesest mustade läbipaistmatute sukkadega justkui ei riivagi silma.

Ei raatsinud seelikust loobuda. Mõtlesin niipidi ja naapidi. Lõpuks otsustasin, et õmblen külgedele siilud vahele. See teeb seeliku laiemaks ja see vajub rohkem puusade peale ning visuaalselt justkui pikemaks. Alt äärest lasin õmblust veidi järgi ja sain tegelikult ka pikkusele ca 2 cm juurde.

Sattusin Humanasse 50 sendi päeval ja leidsin sealt kunstnahast kleid, millelt kangast võtsin.

Lõppkokkuvõttes suhteliselt tüütu tegemine. See õmbluste harutamine. Vooder tuli ju ka ümber ehitada. Samuti ka luku ümberõmblemine, ja nii et see ikka ilus ka oleks :) 

Aga sain seeliku vähemalt kantavaks!

Kleit

Ka liiga avar dekoltee pole minu jaoks.  Kiire lahendus sellele oli tükike pitsi. Võiks ju kleidi all kanda lihtsalt mingit topi, aga kuna see on selline hästi õhuke ja hõljuv kleit, siis ei tahaks suvel veel mingit topi all kanda, selle asemel las tuul vuhiseb mõnusalt läbi.

südamete (murdja)kampsun

Eelmise aasta lõpus kui otsustasin, et tahan ette võtta ühe suurema kudumisprojekt, sattusin Pinterestis sellise kampsuni otsa.

Armusin sellesse hetkega. Ja isegi värv oli mulle nii meelt mööda. Mõeldud, tehtud. Kuna tegemist oli veebipoes müüdava kampsuniga, siis mustri leiutasin loomulikult ise. Ja no seda ma küll ei mäletanud enam kuidas nuppe kududa. Või kas ma üldse varem olen neid teinud.

Aga oo kõikvõimas internet tuli jälle appi. Leidsin lausa korraliku õppevideo youtubest ja veel eesti keelse! Õpetus siin - nupu kudumine

Leidsin imearmsa pehme ja väga sooja lõnga poest Liann Lõngad,  Gründl Shetland 05 helehall. Poleks arvanud, et nuppude kudumine nii kohutavalt palju aega võtab. Seepärast venis kampsuni valmimine kuude pikkuseks. Vahepeal tuli ju ikka harutada ka ja no isu kadus ka mõneks ajaks ära :)

Kokku kulus mul 6 tokki, ei oot...ühe toki pidin vist juurde ostma ikka.

Eest lahti käiv kampsun raglaan lõikega. Tegin ette mõlemale paanile ühe rea südameid. Varukatele keskele ka ühe rea südameid. Seljale tuli 4,5 rida südameid, 4 tükki reas + 3 tükki reas.

Ette õmblesin ikkagi trukid ka, siis on hea kinni panni, kokku 8 hõbedast trukki, 15 mm.

Kudusin südameid nii: nupud alati paremal pool, 1 rida nupp, 2 rida tagasi pahempidi, 3 rida lihtsalt parempidi, 4 rida tavaline pahempidi tagasi, 5 rida jälle nupurida jne...ehk siis iga nupu rea vahel nö 3 rida puhtalt. Ühe südame jaoks tuleb luua kokku 17 silmust ja kulub 25 rida.

Kahe südame otsmiste nuppude vahele jäi 5 silma, ülesse 6 rida edasi +tagasi/parem+pahempidi.

Uus hoog

Uh, küll on alles palju vett jõudnud merre voolata....

Pärast töökoha vahetust, mis toimus täpselt aasta tagasi, tabas mind loomekriis. Ja ajakriis. Ja motivatsioonikriis. Ja igasugused muud kriisid veel. Päevatööle minnes sain aru, kui palju vaba aega mul enne oli. Igatsen seda. Meenutasin hiljuti omakeskis kaks aastat tagasi olnud suve...tulin hommikul töölt, tegin mõnusa hommikusöögi, käisin koeraga õues, siis läksin randa pikutama. Tulin paari tunni pärast keraamikasse, pärast seda läksin turult läbi, ostsin värskeid kartuleid ja magusaid maasikaid ning kui abikaasa töölt tuli, auras soe toit laual. Nüüd ootan seda reedet nagu jumalaõnnistust ja need kaks vaba päeva mööduvad nagu sõrmenips....

Aga viimased kuud on inspiratsioon jälle peale tulnud ja toimetan vaikselt uute ideede ja projektide kallal.

Katsun tasapisi neid üles pildistada ja mõned mõtted kirja panna.

Alusatan kõige värskemalt valminud jänesest.

Mul on terve korvi täis erinevaid lõnga jääke. Ära visata ei ole raatasinud, kuigi need on üksikud ja poolikud tokid. Eve on heegeldanud nii palju erinevaid vahvaid loomakesi ja on sellega mulle ka isu peale ajanud. Just hea moodus ära kasutada neid jupikesi. 

Kuna 2018 on ilmselgelt beebiaasta, siis on isetehtud mänguloomad just tore kingitus värskele ilmakodanikule. 

Esimesena sai endale elu sisse Jänku Juss. Jussiga alustades oli mul tegelikult esimesena mõttes just kahe aastaseks saanud väike sugulane Mattias, aga ma ei saanud õigel hetkel valmis. See muidugi ei tähenda, et Jussike ja Mattias ei võiks ikkagi sõpradeks saada :)

Juss hakkas kasvama mu pea sees ja tuli sõrmedest välja, nagu enamus asjadega, seega ei ole mul mustrit, plaani ega mingeid muid juhiseid.

Siin ta on. Jänku Juss.

Näpud juba sügelevad, ei teagi kohe mida järgmiseks ette võtta sellest nimekirjast.

Oma postitust ootavad juba valmis saanud südametega kampsun ja nahatööd.

Viimane savi

Mu hing nuttis, kui mu juhendaja ütles, et mai kuuga sai KÕIK. Isiklikel põhjustel lõpetas ta tegevuse oma praeguses salongis. Jah, keegi uus tädi võtab tema ameti üle, aga suurelt oli ka Liivika põhjus, miks ma just seal käisin.

Minu viimased kolm saviplönni.

Emadepäevakinigitus Tiinale aka kalahullule.

Sama vormi järgi, mu lemmmikvormiga, tegin ka lõpuks endale vaagna.

Kipsvormiga lapitehnikas kauss.

Kitarrivõim

Sõber Silveril oli idee teha korda oma vana ja kulunud kitarrivõim, aga ta ei kujutanud ettegi, et see ei ole kiire nokitsemine ja tunnike tööd. Selle korda tegemiseks kulus meil kolme peale terve pühapäeva pärstlõuna. Ja sinna sisse ei ole arvestatud eeltöö aeg - võtta lahti erinevad jupid, eemaldada vana kate jne.

Algustööd tegi Silver juba ise ära. Seega ei ole mul päris esimest pilti, milline see kitarrivõim enne välja nägi.

 Leidsin internetist pildi ühelt bändi keikkailt. ( võim on paremal ääres, tooli peal)

Enne miniuni jõudmist olid kõik vidinad juba küljest võetud, vana kate maha saadud ja kogu kast oli väljast värvitud üle valge värviga.

Õnneks ei pidanud ma selle nikerdamisega üksi punnitama. Silver ja Madis olid suured abilised, pean tunnistama, et keerulised lõiked tegid nemad hoopis ise. Mina olen teoorais üsna tugev, aga teravat nuga kätte võttes lõin põnnama.

Võim sai kaetud valge kunstnahaga. Esimese asjana võtsingi kasti mõõdud, õmblesin naha ühest servast kokku ja tõmbasime tihedalt peale nagu toru. Ja siis hakkas täppistöö, nurkade ja kallete liimimine ja lõikamine. Kaks väikest apsu tuli ka sisse, aga see kes ei näe, ei tea vaadata :)

Mõned pildid keerulistest kohtadest. Otsustasime lõikamise ja kleepimise kasuks, sest voltimisega oleks jäänud nurgad liiga paksult ja visuaalselt mitte nii kenad.

6 nurka olid varasemalt kaetud metallist kaitsetega, nendega oli veidi lihtsam.  Siinkohal mainin, et metallist detalid, mis enne olid hõbedased, on lastud musta pulbervärviga üle värvida.

Kellahoidja

Meisterdasin hiljuti käepärastest materjalidest väikese aksessuaaride hoidja, mõledud just käekellade ja käevõrude jaoks. Mulle käis närvidele, kuidas kellad ja võrud mul alati suvaliselt kusagil hunnikus vedelesid.

Selle tarbeks ostsin kaltsukast ühe euro eest ühe kuldse metallist küünlajala ja  lisaks kasutasin papitoru, mis on pärit köögipaberi rulli keskelt. Vaja läks veel veidi kangast ja pitsi.

Papirulli sisse panin oma korda ajaleherulli, et see liiga kerge ei oleks ja hoiaks paremini tasakaalu. Beezist kangast ja pitsist õmblesin papirulli ümber toru, keskelt jätsin väikese vahe sisse, et saaksin küünlajala otsa sisse pista. Augu servadest õmblesin veel käsitsi uuesti veidi kitsamaks, et kangas kindlalt küünlajalga kinni hoiaks.

Otstest krookisin kanga tihedalt kokku ja peitsin otsad sissepoole.