Tumbad

Internetis ringi kolades sattusin jälle ühe tegemise otsa, mis mulle koheselt huvi pakkuma hakkas. Marokkostiilis istumisalused,  ehk tumbad või kott-toolid või... heal lapsel mitu nime...

Kuna mu pisikeses korteris on ainult üks diivan, siis otsustasingi  mõned lisa istumiskohad juurde teha.

Asjade valmistamise suhtes tahan olla ühest küljest säästlik, samas teisest küljes ökonoomne ja ka rahalises mõttes kokkuhoidlik. Seega alati esimese asjana mõtlen sellele, kuidas saada soodsamalt. Leidsingi lõpuks kaltsukast ühe kasutatud helesinise kardina - hea tugev riie, aga kuna seda päris kahe tumba jagu ei olnud, siis ostsin põhja materjaliks tugeva neutraalses toonis velvetkanga.

Põhimõtteline idee pärineb siit.

Suuruse mõtlesin ja arvutasin ise välja. Tulemuseks sain ikkagi üsna pirakad tumbad, suuremad kui ma ette kujutasin. Kasutasin küll oma naiselikku loogikat ja matemaatikat ja tehnilist taipu 😊

Joonistasin esmalt šabloonid paberile ja siis kandsin kangale. Tumba koosneb neljast erinevast detailist. 

1. Tumba pealmine osa. 12 tk viisnurkseid detaile:

2. ja nende keskel üks väike ring. Läbimõõduga 15 cm.

3. Külje detaild, samuti 12 tk.

Alguses õmblesin pealmised tükid omavahel kokku. Siis külje tükid sinna külge ja seejärel külje tükid omavahel kokku. Lõpuks õmblesin põhja alla, mille jätsin 15- 20 cm lõpust kokku õmblemata. Sealt august valasin graanulid sisse ja lõpetasin käsitsi õmmeldes.

Tükk aega juurdlesin selle üle, mida ikkagi tumbade täiteks panna. Alguses olin veendunud, et tahan panna näiteks purustatud porolooni või midagi sellist. Esialgu vältisin graanuli ideed. Kartsin, et sellega jääb tumba liiga töss. Eeliseks jällegi see, et graanulid on väga kerged. Aga ei leidnud kus müüakse purustatud porolooni ning samas leidsin normaalse hinna eest graanuleid. Nii jäigi ja ju pidigi nii olema. Mina tellisin graanulid siit.

Kõik graanulid kulusid ära ja oleks võib-olla tahtnud paar peotäit juurdegi panna. Aga ei hakanud selles pärast suurt kotti juurde ostma. Võin öelda, et jäin rahule ikkagi.

Seekord mõltesin ka, et arvutan kokku, kui palju minu projekt maksma läks:

Sinine kardin 5 euri

helepruun velvet kangas 2 euri

tugev niit 80 senti

teksanõel 2.30 euri 5 tk

vahtpolüstüreen graanulid 180 L 13.70 euri 

Kokku kaks tumbat: 23. 80 euri

Eve eri - oliivikauss ja vaagen

Tegelikult algselt Eve tellis minult koogi jaoks taldriku. Tahtis sellist neljakandilist umbes A4 suurust. Mul kuidagi ei tulnud sellega seoses inspiratsiooni peale ja üldse hakkasin mõtlema, et kuidas ta kavatseb seda koju viia. Savist asjad kaaluvad ikka üsna palju ja no mida suurem asi on, seda raskem see on. Käsipagasis seda vedada....no ma ei tea... Õnneks pakkumise peale, et teen midagi muud, oli ta nõus. Nii ta siis otsustas: " hästi, tee siis mulle üks oliivikauss". Mõned päevad hiljem tabasin ennast imestunult mõtlemas, et issake kas tõesti Eve on hakanud oliive sööma 😁Seda kahjuks ei olnud juhtund, aga mõeldes Ricardole ja külalistele, kes erinevalt temast oliive armastavad, soovis ta seda siiski. 

Kausi idee peale läks küll mul tuluke pea kohal tööle. Nii valmiski kauss, mille keskel on hoidja hambatikkude jaoks ja eraldi kauss, kuhu kivid panna. Samas võib seda kaussi ka muu snacki jaoks kasutada, mis mitte juustu...väiksemasse kaussi näiteks dippimiseks kastet panna.

Enne kui kaussi tegema veel olin jõudnud hakata, teadsin ka kohe mis värvi glasuuri kasutada tahan.

Ühe ohvri ma võtsin ja kunsti nimel pidin uut kaussi siiski määrima. Sorry Riku mu lutsutatud kivide pärast! 😇

Kuna mu süda jäi siiski valutama, et ma Evele koogialust ei teinud, siis pakkusin talle viimati valminud ümmargust vaagent. Hea meelega võttis ta selle muidugi vastu ja saatis varsti pildi koogiga, mida oli külalistele äsja küpsetanud :)

Vaagen on ca 30 cm suur.  Tehtud algse plaaniga, et mu 27 cm läbimõõduga koogivormi sees valminud maiuspalad sinna ära mahuks.

Enda vabanduseks võin öelda, et viljapead jäid küll kenasti, aga glasuur ei teindu minuga millegi pärast koostööd ja ei tekitanud kristalle.

Juustune porgandipirukas

See postitus on tõesti puht mu enda jaoks. Mitu korda on juhtunud nii, et küpsetan või valmistan midagi hirmus maitsvat, aga pärast enam ei mäleta, kust ma retsepti võtsin.

Nüüd panengi selle siia kirja, et järgmine kord võtta oleks.

Vaja läheb
põhi:
2,5 dl jahu
1 dl riivjuustu
100 g võid
2 sl külma vett
0,5 tl soola



täidis:
2 sibulat
4 porgandit
2 sl õli
2 küüslaugu küünt
0,5 tl soola
1 tl muskaatpähklit
1 tl sidurinimahla
3 muna
2dl piima
1 tl tüümiani
1 dl riivjuustu
seesami seemneid

Mina tegin nii:

Segasin omavahel jahu, soola, juustu ja näppisin sisse külma või. Lisasin vett ja sõtkusin ühtlaseks taignaks. Vooderdasin 27 cm läbimõõduga vormi põhja taignaga ja panin umbes 10 minutiks külmkappi. Eelküpsetasin põhja 200 kraadises ahjus u 10 minutit.

Hakkisin sibula, riivisin jämeda riiviga porgandi ning pruunistasin sibula ja porgandi õlis madalal kuumusel. Lisasin hakitud küüslaugu ning maitsestasin soola ja muskaatpähkliga. Lisasin juurde sidrunimahla ja tunde järgi seesamiseemneid. Seejärel vahustasin munad ja piima, lisasin pipra ja tüümiani. Siis tõstsin porganditäidise eelküpsetatud põhjale. Riputasin üle riivjuustuga ja valasin peale munasegu. Küpsetasin ahjus umbes 30 minutit ehk kuni pirukas oli küps.

Serveerisin seda veel koos kodujuustuga ja kõht saigi mõnusalt täis.

Aroomilamp

Küünalde põletamise hooaeg on ammu praeguseks küll läbi, kuid miks mitte ka hetkel erinevaid aroome nautida.

Sattusin ühes käsitööpoes aroomivahasid nuusutama. Imeline. Oleks tahtnud kohe ampsu võtta, seega PIDIN endale ka ostma.

Sellest sündis ka idee. Tegin savist teeküünlahoidja, mis on nagu kaks ühes. Saab niisama põletada ja siis aukudest tekib kena kuma, kuid kui kausike selle kohale panna, saab ka head aroomi tunda.

Kausi sisse võib nii aroomivaha panna, kui ka eeterlike õlisid tilgutada ning koos veega lasta aurata küünla kohal.

Selle komplekt sai armas kolleeg Emilia sünnipäeva kingituseks. Tulevikus tahan kindlasti endale ka ühe meisterdada.

Lillepott koos riputusega

Märtsi kuus punusin Mannule mõeldes ühe taimekiige. Lõpuks kui kohtusime, ostsin ühe vahva rippuva lille ka sisse. Lahe lill, ühelt poolt lillade teiselt poolt roheliste lehtedega - Tradeskantsia. Kahjuks autosõidul punktist A punkti B jõudes juba mõned oksakesed murdusid ära. Võtsin siis kaotatud võsukesed ja pistsin kodus vette. Kahe kuu pärast olid nad endale kenad juured alla ajanud ja saingi endale ka sellise vahva toataime. Kusjuures lugesin kusagilt, et seda lille ei ole väga lihtne ära suretada. Pistsin aga otsapidi mulda ja siis oli ju vaja potti meisterdama hakata. 

Võtsin kodus sisemise poti järgi mõõdud ja keraamika tunnis valmis ta saigi.

potti mõõdud: 11 cm kõrge, ümbermõõt 20 cm.

Mul endal ju ei olnudki veel taimekiike, seega meisterdasin ka endale hiinast tellitud puuvillase nööriga. Nööri paksus 3 mm.

Kiige pikkus ca 137 cm.

Punumiseks kasutasin ainult ühte tüüpi sõlmesid. Vahele pikkisin ka mõned helmed.

Monstera leht ( ja tema saaga)

Minu visioon oli teha savist Monstera palmi lehekujuine vaagen. 

Esimene katsetus toimus tegelikult juba aastaid tagasi, aga eelpõletuses murdus ahjus üks lehe serv katki (ilmselt oli savi liiga õhukeseks rullitud) ja sinna paika see jäigi.

Nüüd siis mõtlesin uuesti proovida. Alguses murdsin oma pead kust Monstera lehte saada ( Eelmisel korral näppasin töö juurest palmilt ühe alumise lehe, aga nüüd ma enam ei tööta selles kohas). Lõpuks avastasin, et võin ju ise paberile šablooni joonistada ja nii saingi ajalehest palmioksa. 

Kõik läks kenasti....kuniks.... vaagen oli glasuuritud ja tuli ahjust välja. Esimest korda elus sain teada, et sellist asja võib ka juhtuda. Mu kausike oli täiesti lapik!

Või õigemini valetpidi kumer. Leht oli täiesti laiali vajunud, servad lausa tagurpidi suunas. Sellel võis olla kaks põhjust. Esiteks- savi muutub kuumusega plastiliseks ja ettepõletuses oli ta olnud ahjus kõige kõrgema riiuli peal, ta on päris päris suur ja võib-olla sai liiga palju kuumust ning servad  hakkasidki kuumusega venima ja alla vajuma. Teiseks - lehe harud omavahel ei olnud kokku liimitud. Kuivades kogu asi kahaneb, pluss pärast glasuurimist kahaneb veelgi, seega ta ei hoidnud enam oma kausi kuju.

Kuna sain ta ikkagi kätte täiesti ühes tükis, nägi ta oma apsaka tõttu ikkagi lahe välja. Mõtlesin talle uue otstarbe. Sain soovituse see seina peale riputada nagu muidu ilutaldrikuid pannakse, aga mina lisasin sellele veel vunki juurde. Meisterdasin, või õigemini meisterdasime väikese abiga sellest hoopsi seinalambi. 
Hiinast tellisin olematu raha eest spetsiaalse konstruktsiooni, mis ongi mõeldud ilutaldrikute seinale riputamiseks. Koosneb see konksudest ja vedrudest. Ka Eestist on seda täitsa võimalik soetada, näiteks SIIT.

Ehituspoest sain peenikese ledpirni ja vahejubina juhtmetele, mis täpselt sinna nõgususe taha passivad. Tahtsin väga läbipaistvat juhet ja selle sain inernetipoest valgusmaailm.ee (ehituspoes oli ainult valget või musta juhet saadaval, mis näevad üsna prostad välja).

Lambi ehitamisega kaasnes ka muidugi korkide välja löömine ja kärsahais. Aga pikemalt ma sellel ei peatu 😂.... tegijatel ikka juhtub ja halb on juba unustatud. Lamp korvab kõik kaasnevad sekeldused.

Palju valgust see küll ei anna, aga selle eest on väga efektne!

Teine katse

Seekord olin hästi hästi hoolikas - silusin ja lakkusin seda savi nii mis kole, ühelt ja teiselt poolt, alt ja pealt, servadest ja vahedest... nüüd jätsin harud omavahel otstest kokku, et oleks vähem võimalust paindumiseks. Tulemus aga sai hoopis kehvem. Kohe ettepõletuses millegi pärast läks mu leht mitmeks killuks ja päästa ei olnud mitte midagi. 

Kolmas katse

Oma peas olin otsustanud, et viimast korda! Oli veel üks võimalus mida teistmoodi teha. Nimelt proovisin teist sorti saviga. See savi oli kõrgema samotilisusega ehk teralisem ja seega jäigem ning ei paindu põletuses niivõid. Lisaks asetas juhendaja selle põletusahjus kõige madalama riiuli peale, et saaks veidi vähem kuumust. Lõpuks siis mu vaagen õnnestuski!

Roosiline lillevaas

Tundsin puudust kõrgest lillevaasist. Sellisest, kuhu saaks panna korraliku sülemi. See seisis mu saviprojektide nimekirjas juba mõnda aega. Kuna ma seda vaasi kedra peal ei treinud, siis vastav kuju tuli saavutada pilutamise ehk lõikamise ja kleepimise teel ja see oli mul koos rooside meisterdamisega üsna pikk ette võtmine. Hiinast (aliexpress) tellisin roosidega silikoonvormid (mis tegelikult on mõeldud vist kokakunsti tarbeks), niiet kahjuks ma nii osav ei ole, et oma väikeste sõrmekestega oskaks nii kaunilt voolida. 

Sain palju kiita selle vaasi eest enne glasuurimist. Ise olin ka rahul.  Kõik juba ootasid ja küsisid, et kas juba on valmis. Hiljem juhendaja naljatles ja ütles,  hea et ma seda maha ei müünud.

Glasuurimine mulle üldse ei meeldi, nagu olen seda ilmselt varemgi mõista andnud. Just selle pärast, et mul on nii selge visioon alati, milline peaks tulemus olema. Seega pelgan ära rikkuda seda, millega juba rahul olen.

Alguses mõtlesin kogu vaasi üleni roosidega katta, kuid lõpuks leidsin, et võib-olla läheb see liiga ühesuguseks mustriks ja see vormimine võttis ikka hullult kaua aega ka. Siis mõtlesin vaasi kõik ühe glasuuriga katta, valge kristall või Orion. Siis jällegi oleks ilmselt efekti kaotanud. Lõpuks....valisin ikkagi roosad roosid. Näidise peal oli glasuur hästi õrn träpsuline roosa, aga siis segas juhendaja glasuuri juurde ja nägin, kuidas see tegelikult teiste tehtud asjade peal välja kukkus ja ma pettusin. tegin jälle oma plaane ringi.

Kui toorikut vaadata, siis ikka veel fantaasia hakkab tööle ja mõtlen, mis värve kõike oleks võinud proovida...aga valisin siiski turvalisema tee, sest pidin ikkagi arvestama oma koduse interjööriga...

Lillevaasi kõrgus 30 cm, ümbermõõt 32 cm.

ja et saaks ikka vaasi koos lilledega üles pildistada, korjasin tee äärest kauneid lillasid kellukaid.