Sõbraraamat uues kuues

Mul on suur pere, äge pere, hull pere... Üliharva juhtub sellist võimalust, et kõik kokku saame tulla....üks elab kaugel välisamaal, teised lihtsalt üle Eesti laiali, siis on töö mis viib kaugele või lihtsalt graafik on selline, et teeb planeerimise keeruliseks. Aga kui piisavalt kaua üritust ette teada ja osavõtu soov on suur, siis annab ju kõike korraldada.

Sel suvel tegimegi pere lähiringis väikese kokkutuleku. Ohh... sellest jäi nii nii hea energia sisse. Meil oli hästi vahva nädalavahetus - mängisime mänge, tegime sauna ja tünnisauna, käisime ujumas, sõime ja jõime head ja paremat ning muidugi tegime nalja ja lihtsalt nautisime seltskonda. Ilmaga vedas ka superhästi. Ja ma magasin telgis üle ma ei tea mitme aasta.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et tegin selleks korraks ühe mälestuste raamatu.

Leidsin oma vanade asjade hulgast ühe legendaarse punaste kaantega raamatu " Minu sõbrad". Ma olin 11 aastane kui selle jõuludeks sain. Nüüd oli nii naljakas seda lugeda ja mõelda, et juba 22 aastat tagasi kirjutasime sinna oma lemmikuid asju.

Ja siis mul käiski mõte peast läbi, et lahe oleks taas sellist raamatut täita ja siis jälle 20 aasta pärast lugeda ning meenutada millised olid ajad ja mõtted. Kuna ma seda enam kusagilt müügilt ei leidnud, siis otsustasin selle ise meisterdada. Lisaks uuendasin küsimustikku, leiutasin veidi täiskasvanulikumaid ja samas põnevamaid ehk ka naljakamaid küsimusi, aga inimesed võtsid neid võib-olla natuke liiga tõsiselt ja pigem esimese hooga ei julgenud täita seda raamatut.

Mäletamist mööda sõbraraamatus oli koht pildi jaoks. Ka fotosid on ju tagantjärele lahe vaadata ja meenutada millised välja nägime. Kuna hiljem eraldi ei viitsinud hakata mingeid pilte kuskil ilmutama, siis leidsin lahenduse, kuidas saaks kohe pildi juurde kleepida... Väike orgunn ja Eve sai meile selleks puhkus laenutada oma kolleegi käest just sellise fotoaparaadi, mis pildi mõne minutiga ilmutab - Instax mini Fujifilm polaroid kaamera.
Kusjuures selliseid fotokaid on võimalik isegi rentida oma ürituste jaoks, aga kuna fotopaber ei ole just kõige odavam, siis tahtsin ikka soodsamalt läbi ajada.





                          

Raamatu köitmine

Minu raamat on tehtud pooleks lõigatud A4 paberist, ehk siis lehed on A5 mõõdus. Panin need klambrite vahele kokku, et need omavahel paigast ei nihkuks ja lasin peenikese puuriga kõigist korraga augud läbi. Eelnevalt muidugi olin paberid ette valmistanud. Mõtlesin välja küsimused. Trükkisime ja printisime välja. See võttis muideks päris palju aega ja sättimist, et nad lehel õiges kohas oleks ja visuaalselt normaalne välja näeks.

Seejärel ajasin iirisniidi sukanõela otsa ja põimisin aukudest läbi, et lehed omavahel koos püsiksid. Kui sisestada näiteks Pinteresti sõna "bookbinding" siis annab kohe palju jooniseid, kuidas põimida.

Siis lõikasin papi tükist esi- ja tagakaane tükid, pluss peenemad siilud ette, taha ja otsa. ( ette ja taha  2 cm ja otsale 1 cm laiused). Ka siiludele puurisin sama vahedega augud, mis paberi lehtedele.
Seejärel kleepisin papi tükid mõne millimeetriste vahedega raamatu väliskaane paberile.

Lõikasin kaane paberi väiksemaks nii, et igast servast jätsin umbes 2 cm üle. Nurgad lõikasin diagonaalis, muidu jäävad nurgad tagasi voltides liiga paksud.

Voltisin ääred tagasi ja kleepisin papi külge.

Lõikasin paraja suurusega kaane siseküljele paberid ja kleepisin papi peale.

Sukavardaga lükkasin uuesti augud läbi pealmise paberi. Paberid on pärit Zelluloosi paberipoest. Pealmine on taastoodetud Tiibeti paber lilleõitega.

Seejärel saingi kokku köidetud lehtede paki kaante vahele lükata ja siis uuesti kogu kupatus veel omavahel paelaga läbi põimida. Ja valmis ta saigi.

Õlikann

Mina ei tea, mis sellel savijumalal minu vastu on, aga iga projektiga on mingi "kala" sees.

Selle kannu meisterdamine oli paras peavalu ja ega lõpuks ei tulnud ikka päris selline kuju, nagu ma ette kujutasin. AGA! Kõige hirmsam asi mis juhtus oli järgnev- kuna selle ülemise kaelaga läks mul kaua aega, siis kannule põhja liimisin alles järgmisel tunnil. Nädal aega hiljem. Sain oma õppetunni: kaks savi, mis omavahel kokku liimitakse, peavad olema ühe niisked. Aga kuna mul oli nii pikk vahe, siis kannu osa oli juba kõvasti kuivem ja põhja tegin värskest savist. Mis siis sai? Lõi prao alla äärde sisse! Pärast eelpõletust ma küll uhasin liimi vahele, aga järgmine kord ahjust tulles oli pragu veel suurem ja vett sisse valades tilkus seda läbi prao kohe hoolega. Juhendaja üritas seda veel päästa- pani prao vahele veel mingit puru ja siis veel liimi ja... Ootasin oma kannu ma arvan et mingi neli kuud lõpuks. Aga päästetud ta sai!

Lisaks sellele, nagu piltidelt näha, glasuur voolas ka hirmus mühinal ja hiljem pidi alt äärest seda maha võtma.

Kannu käib mul toiduõli. Praadimiseks mõeldud tavaline rapsiõlipudel näeb ikka väga prosta välja küll. See kohe üldse ei sobi mu kööki.

Ka nüüd kasutasin väikest õlekõrt ja mu armas voolis mulle vahuveinipudelist paraja korgi, mida punniks otsa lükata!

Tumbad

Internetis ringi kolades sattusin jälle ühe tegemise otsa, mis mulle koheselt huvi pakkuma hakkas. Marokkostiilis istumisalused,  ehk tumbad või kott-toolid või... heal lapsel mitu nime...

Kuna mu pisikeses korteris on ainult üks diivan, siis otsustasingi  mõned lisa istumiskohad juurde teha.

Asjade valmistamise suhtes tahan olla ühest küljest säästlik, samas teisest küljes ökonoomne ja ka rahalises mõttes kokkuhoidlik. Seega alati esimese asjana mõtlen sellele, kuidas saada soodsamalt. Leidsingi lõpuks kaltsukast ühe kasutatud helesinise kardina - hea tugev riie, aga kuna seda päris kahe tumba jagu ei olnud, siis ostsin põhja materjaliks tugeva neutraalses toonis velvetkanga.

Põhimõtteline idee pärineb siit.

Suuruse mõtlesin ja arvutasin ise välja. Tulemuseks sain ikkagi üsna pirakad tumbad, suuremad kui ma ette kujutasin. Kasutasin küll oma naiselikku loogikat ja matemaatikat ja tehnilist taipu 😊

Joonistasin esmalt šabloonid paberile ja siis kandsin kangale. Tumba koosneb neljast erinevast detailist. 

1. Tumba pealmine osa. 12 tk viisnurkseid detaile:

2. ja nende keskel üks väike ring. Läbimõõduga 15 cm.

3. Külje detaild, samuti 12 tk.

Alguses õmblesin pealmised tükid omavahel kokku. Siis külje tükid sinna külge ja seejärel külje tükid omavahel kokku. Lõpuks õmblesin põhja alla, mille jätsin 15- 20 cm lõpust kokku õmblemata. Sealt august valasin graanulid sisse ja lõpetasin käsitsi õmmeldes.

Tükk aega juurdlesin selle üle, mida ikkagi tumbade täiteks panna. Alguses olin veendunud, et tahan panna näiteks purustatud porolooni või midagi sellist. Esialgu vältisin graanuli ideed. Kartsin, et sellega jääb tumba liiga töss. Eeliseks jällegi see, et graanulid on väga kerged. Aga ei leidnud kus müüakse purustatud porolooni ning samas leidsin normaalse hinna eest graanuleid. Nii jäigi ja ju pidigi nii olema. Mina tellisin graanulid siit.

Kõik graanulid kulusid ära ja oleks võib-olla tahtnud paar peotäit juurdegi panna. Aga ei hakanud selles pärast suurt kotti juurde ostma. Võin öelda, et jäin rahule ikkagi.

Seekord mõltesin ka, et arvutan kokku, kui palju minu projekt maksma läks:

Sinine kardin 5 euri

helepruun velvet kangas 2 euri

tugev niit 80 senti

teksanõel 2.30 euri 5 tk

vahtpolüstüreen graanulid 180 L 13.70 euri 

Kokku kaks tumbat: 23. 80 euri

Eve eri - oliivikauss ja vaagen

Tegelikult algselt Eve tellis minult koogi jaoks taldriku. Tahtis sellist neljakandilist umbes A4 suurust. Mul kuidagi ei tulnud sellega seoses inspiratsiooni peale ja üldse hakkasin mõtlema, et kuidas ta kavatseb seda koju viia. Savist asjad kaaluvad ikka üsna palju ja no mida suurem asi on, seda raskem see on. Käsipagasis seda vedada....no ma ei tea... Õnneks pakkumise peale, et teen midagi muud, oli ta nõus. Nii ta siis otsustas: " hästi, tee siis mulle üks oliivikauss". Mõned päevad hiljem tabasin ennast imestunult mõtlemas, et issake kas tõesti Eve on hakanud oliive sööma 😁Seda kahjuks ei olnud juhtund, aga mõeldes Ricardole ja külalistele, kes erinevalt temast oliive armastavad, soovis ta seda siiski. 

Kausi idee peale läks küll mul tuluke pea kohal tööle. Nii valmiski kauss, mille keskel on hoidja hambatikkude jaoks ja eraldi kauss, kuhu kivid panna. Samas võib seda kaussi ka muu snacki jaoks kasutada, mis mitte juustu...väiksemasse kaussi näiteks dippimiseks kastet panna.

Enne kui kaussi tegema veel olin jõudnud hakata, teadsin ka kohe mis värvi glasuuri kasutada tahan.

Ühe ohvri ma võtsin ja kunsti nimel pidin uut kaussi siiski määrima. Sorry Riku mu lutsutatud kivide pärast! 😇

Kuna mu süda jäi siiski valutama, et ma Evele koogialust ei teinud, siis pakkusin talle viimati valminud ümmargust vaagent. Hea meelega võttis ta selle muidugi vastu ja saatis varsti pildi koogiga, mida oli külalistele äsja küpsetanud :)

Vaagen on ca 30 cm suur.  Tehtud algse plaaniga, et mu 27 cm läbimõõduga koogivormi sees valminud maiuspalad sinna ära mahuks.

Enda vabanduseks võin öelda, et viljapead jäid küll kenasti, aga glasuur ei teindu minuga millegi pärast koostööd ja ei tekitanud kristalle.