Vanaema vanad toolid

Mu sõbranna ehitab endale uut kodu. Vanaema vana maja tuleb varsti kopaga kokku lükata, et uus kodu saaks samal krundil õitseda. Sõbrannal oli soov säilitada mõningaid esemeid vanaema majast. Täpselt neil ühesugust nõukaaegset tooli olid kenasti alles ja ootel oma edasise saatuse üle. Konstruktsioon oli tugev, lakk vähe kannatada saanud kuid istumisalused vajasid värskendust.

Siiski tahtis ta, et toolid oleksid pigem heledad ja nii sobituksid uude kööki paremini.

Alustama pidigi vana laki maha võtmisest. Kõik toolid tuli juppideks lahti võtta, vana viimistlus maha kaapida, uuesti kokku liimida ja taaskord viimistleda.

Siinkohal tegi perenaine enamus töö ise ära. Meie asukohad on teineteisest 45 minuti pikkuse
autosõidu kaugusel, seega ei olnud võimalik mul nii palju abis käia, et töö kiiremini ja korralikumalt valmis teha. Toolidega sai natuke sohki tehtud, aga lõppkokkuvõttes ei loe see, mida üks proffesionaalne sadulsepp meie tööst arvaks, vaid see mida omanik olulisemaks peab. Auväärt klient tunnistas ka ise, et see töö on roppraske ja enam elus ei viitsiks seda ette võtta.

Puitosa viimistleti puiduõliga. Toon jäi naturaalne ja sobib hästi uude koju. 

Seega, kogu au ma enda peale võtta ei saa. Usun, et vanaema vanadel toolidel on oma emotsionaalne väärtus ja elavad nüüd õnnelikult ja kaunilt uues kodus edasi.

kootud kampsun

Ehin ennast taas võõraste sulgedega. Või noh, kampsun on ju minu... mitte üldsegi võõras :) Ja inimene kes mulle selle tegi, on kõike muud kui võõras!!!

Mu ema kudus mu õele ühe ilusa pika halli värvi kampsuni. Selleks hetkeks oli mul endalgi just mõte, et tahaks sellist mõnusat sossut kampsikut, mida jahedal suveõhtul ja külmal sügishakul jope asemel soojenduseks üle saaks panna. Kuna ma ise nii suurt projekti jälle ei viitsinud ette võtta, siis algul mõtlesin, et kogun raha ja osta Donna Nordiku mõne iluduse. Nähes, et mu ema on võimeline suhteliselt kergekäeliselt ühe sellise valmis tegema, siis mis oleks parem kui oma ema tehtud kampsun. Tema oli kohe lahkelt nõus. Ostsin lõnga ( Tallinna Kaubamaja lõngapoest, vist oli Liann Lõngad). Kampsuni mustri disainisin ise, koosneb erinevatest palmikutest. Hõlmadel on ümberringi soonik kootud...alumine äär jäi veidi kiskuma ülespoole, seda ei osanudki kuidagi lahendada, aga mind see ei häiri ka...Olemas on ka vöö.

Imekaunis laudlina

Ühes varasemas postituses mainisin häbiväärselt vähe laudlinast, mille minu hea õde tegi. Nüüd pühendan talle terve seeria pilte. Mul oli suur himu heegeldatud laudlina järele, aga selleks hetkeks oli mul suured heegeldamised seljataga ja kohe kuidagi ei olnud isu nii suure projektiga alustada. Minu armas õeke pakkus kohe et tema võib, otsigu ma ainult muster välja. Nii ma siis kammisin internetilehekülgedel ja pakkusin erinevaid variante. Ja mu kõige lemmikum läkski käiku.

Kasutatud on heegelnõela suurusega 1,25
Kokku läks oma mitu head tokki, no 5 kindalsti...
Liniku suurus on 109 x 150 cm

                                                   üks poiss piilub ka laua ääres :)

Liniku muster

 ja välismakeelne õpetus, aga tegelikult ei olnudki see nii keeruline ja pildi järgi on kõik väljaloetav.

Velociped

Algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole...võtad ratta juppideks, värvid üle ja paned kokku tagasi. Nii lihtne see siiski ei ole. Võtsime küll ise lahti, aga kokku pani ikka asjatundja. Ja muidugi tuli välja, et mõned osad pidi siiski välja vahetama. Niiet oma kätetööga ma seekord uhkustada ei saa.
Viisime ta spetsialisti juurde, kes lasi vana värvi liivapritsiga maha ja pani uue peale.
Kõneainet pakub tihti see, et kas värv on siis ikka lilla või roosa. Värvikaart ütleb nimeks RAL4009.

Pardipojast sirgus luik.

Jalgrattaga kruiisida on kohe palju uhkem :)