Heegeldatud müts

Tunnistan üles - olen maailmameister mütside, kinnaste ja sallide kaotamises. Ja ma ei ole üldse uhke selle üle, sest olen nii mõnestki mulle armsast pehmikust igaveseks ilma jäänud.

Järjekordne müts läks kaduma, aga kuna märts teadatuntud kevadkuu oma sooja palet ei näita, siis ilma mütsita ringi käimine on suhteliselt enesepiinamine. Ja nii külm on veel minu jaoks, et isegi peapaelast jääb väheks.

Võtsin siis oma lõngakasti ette ja leidsin, et kollase kampsuni kudumisest jäi mul seda lõnga üsna palju üle. Seekord otsustasin mütsi heegeldada, mitte kududa. 

Heegeldamiseks võtsin kaks lõnga korraga, et kude jääks paksem. Kasutasin heegelnõela suuruses 3,5. Muster koosneb ainult sammastest. Alustasin alumisest äärest, see on heegeldatud eraldi, horisotaalselt. 

Need väjapaistvad jooned jäävad siis kui järgmise rea hegeldamisel ei pane heegelnõela kogu silmusest läbi, vaid ainult tagumisest aasast. Selle nimi peaks olema beanie pattern.

Heegeldatud palmikud kahekordsetest sammastest.

Mina õppisin selle video järgi:

Mütsi heegeldasin vana hea sokistiilis ehk siis tagant jääb veidi lötti. See on piisavalt pikk, et saab alumise ääre ka soovi korral üles keerata. Nii isegi sossum.

Üks seltsimees soovis ka hirmsasti poseerida 😊

äär all

äär tagasi keeratud

Kõrvad sooja

Njah, ei tea mis sellel Ilmataadil küll mõttes on?! See soojus ei taha kohe kuidagi tulla... hommikul ärgates oli jälle lumi maas...

Seega asjakohane postitus, sest ilma mütsita on hetkel küll võimatu õues käia.

Sellist mütsilotut olen ma juba tegelikult tervelt neli tükki kudunud. Alguses tegin endale, siis tahtis sõber Tomas ka sellist ja siis tahtis isegi Madis ja lõpuks ma avastasin, et olin oma esimese mütsi ära kaotanud ja pidin endale uue kuduma.

Seda mütsi on väga lihtne teha. 

Alguses hakkasin kuduma nagu salli. Selle mütsi puhul on soonik tehtud 4 + 4 rütmiga, kokku 18 triipu. Lõpuks kui ümber pea kokku ulatub ühendasin omavahel alguse ja lõpu ning otsa krookisin ja õmblesin kokku.

Madis sai musta värvi, Tomas sai sellise halli nagu Madise sall on ja mina sain vanadest jääkidest roosa.

Uuesti on moodi tulnud peapaelad. Tegin kiire nobedate näppude vooru ja nii sain ka endale ühe. Et peapael oleks enam kui aksessuaar, siis õmblesin sisemisele poolele fliisimoodi kanga külge, et tuul läbi ei vihiseks.

Üldiselt tegin asja väga lihtsaks - kudusin koguaeg ainult parempidi, seega tekkis hästi tihe soonik, ühekordsena 1+1+1...

Keskele jõudes moodustasin peapaelast justkui ühe laia palmiku, ehk siis terve paela jagasin kaheks osaks ja tõstsin teineteisest üle. Alguses on ebamugav kududa küll, kuid mida rida edasi, seda selgemaks pilt saab :)

Kasutasin keskmise jämedusega lõnga. Laius 30 cm, kokku 30 silmust. Ümbermõõt ca 50 cm. Soovitan teha pigem väiksema kui oma pea ümbermõõt, sest lõng ju venib.

Nüüd on sellega hea näiteks õues jooksmas käia, kui paksu tutimütsi päris panna ei taha.

Tutimüts

Üks ammu-ammune projekt. Pole isegi seda mütsi mitu talve kandnud. Stiililt siuke lumelauduri tutikas. Leidsin kunagi Etzyst sellise öökulliga torukrae ja mulle hullult meeldis see muster. Kuna just seda  mustrit ei olnud saadaval, siis võtsin kätte ja suurendasin pilti ning hakkasin ükshaaval silmuseid üles märkima.