Tegin oma riidekapis korraliku suurkoristuse. Selle käigus tegin oma südame kõvaks ja kaalusin igat riideeset- millal ma seda viimati kandsin? Kas ma näen end lähitulevikus kandmas? Kas see sobib mulle üldse enam? Mõned asjad leidsid uue omaniku minu õdede ja sõbrannade seast.. ja mõned täiesti võhivõõraste seast läbi uuskasutuskeskuse.
Aga see kleit oli mulle kuidagi armas, mul oli lausa hea meel kui see mu sõbrannale ei sobinud... Kleidi miinuseks oli see, et pikkus oli minu jaoks liiga lühike. Mustade läbipaistmatute sukkadega kandes mind see niiväga ei häirinud, aga peegli ees lihtsalt proovides ei valinud ma ammu endale seda selga just pikkuse tõttu...
Niisiis tuli midagi välja mõelda, et kleit veidi pikemaks "venitada". Leidsin kapist ka ühe valge kleidi, mille kandmist olin pidevalt edasi lükanud. Esiteks see kleit oli küllaltki läbikumav ja aluskleidiga proovides ei meeldinud see kooslus mulle üldse, teiseks kleidi materjal oli väga kergesti kortsuv. Seega ei näinud ma ennast ka seda kandmas.
Mis ma siis tegin? Kahest kleidist sai üks. Valgelt võtsin ära alumise ääre ja õmblesin rohelise kleidi voodri külge. Et see alumine äär ei tunduks võõrkehana lisasin ka uue detaili rinnakule. Koosneb kahest tükist: alumine sirge paan ja peale õmblesin kroogitud paani. Veidi särtsu lisavad väikesed nööbid.
