Paber ja papp

Sugulase soovil meisterdasin tema pulmapäevaks külalisteraamatu, kuhu sai sisse kirjutada häid soove ja mõtteid.
Süda raamatu peal on tikitud. Hea õpetuse leiab siit. Raamat ise on suhteliselt lihtsas stiilis tehtud - kaetud jõupaberiga, romantilise ilme loomiseks lisatud lint.

...ja samale pruutpaarile ise meisterdatud minimalistlik kuid tabav õnnitluskaart.

Vana kapi uus elu

Vana mööbel paneb mu südame kiiremini põksuma. Lõpetasin eelmisel sügisel aastase õppe pehme mööbli restaureerimise alal, kuid sinna paika see jäänud ongi. Tunnen, et sellest koolist sain ma liiga vähe, et iseseisvalt võõrastelt inimestelt tellimustöid vastu võtta ja veel vähem selle eest raha kasseerida. Seda enam, et mul ei ole oma pisikeses korteris eriti ruumi sellise tõsise tööga tegeleda. Mööbli restaureerimine on väga raske töö nii füüsilises kui ka tehnilises mõttes.

Enne kooli minekut proovisin kätt ühe vana peeglikapi peal. See pärineb mu abikaasa vanemate maakodust. Ilmselt kuulus kapp tema vanaisale. Seisis seal saunas üsna nukra ilmega. Tahtsin oma kodus euromööbli vahetada millegi armsama vastu välja ja seega leidsin hea võimaluse.

Kõigepealt oli siis vaja vana värv ja lakk maha lihvida. See oli kõige jubedam töö, kogu see tolm ja hais ja see raske vibreeriv masin. Jonnisin ja tegin. Pärast peitsisin uuesti üle. Lahtise riiuli osa katsin mustrilise paberiga (super valik paberi poest) ning klaasuksed jäid mängust välja. Kapinupud on pärit universaal universumist, aga kuna ei olnud just sellist tooni nuppe nagu mina ette kujutasin siis pidin leidlik olema. Küünelakk aitas mind hädast välja ja püsib siiani ideaalselt nuppude peal.

Niisiis peeglikapp leidis endale uue funktsiooni televiisroi kandmise näol.

Tagantjärgi targem olles olen mõelnud, et paberi võiks veel üle lakkida, et see oleks tugevam ja kindlam ning ei saaks peagi kahjustada. Samuti peaks peitsikihi kaitseks kapi üle vahatama või lakkima.

Bead embroidery ehk tikkimine seemnehelmestega

Mul seisid aastaid pakikesed erinevat värvi seemnehelmestega. Ma ei osandu nendest midagi teha ja samas ära vista ka ei raatsinud. Kui ühel hetkel avastasin tikkimise seemnehelmestega. See on väga aeganõudev töö, kuid selle tehnikaga on võimalik teha imelisi asju. Kõige rohkem inspireerisid mind muidugi ehted, harakas nagu ma olen.

Niidi ja nõela võtsin ma kätte Sherry Serafini pärast. Tema kodulehele sattudes läksid mu silmad punni ja sõrmed hakkasid sügelema. Tema tasemeni ei küündiks ma mitte kunagi, aga mõned asjad olen ma valmis saanud küll.

Googeldades leiab palju ideid, mida teha ja õpetusi on terve youtube täis.

Mina teen kõik oma asjad ühele kangale, mis on ihuvärvi ja meenutab seemisnahka. Tumedate asjade puhul saab kanga enne näiteks markeriga üle värvida, et põhi jääks ühtlane. Käevõrude jaoks otsin kunagi internetist spetsiaalsed metallist toorikud.

Meisterdus

Kallil sugulasel oli "ümmargune" sünnipäev tulemas. Kingituseks soovis ta saada raha, et selle eest osta uus ja äge peegelkaamera. Tema hobiks on loodus ja linnud. Ja pilte teeb ta ka tõesti hästi. Vana kaamera hakkas juba streikima ja väsima.

Mõtlesin siis, et igav on lihtsalt ümbriku vahel raha anda. Ja nii valmiski papist peegelkaamera, mille värvisin üle musta sprayvärviga. Eriliseks tegi asja see, et kõik sõbrad poetasid oma rahanutsu objektiivi sisse.

Nalja sai sellega ka, sest sünnipäevalaps esmapilgul tundis kerget pettumust, kuna tahtis ise endale kaamerat valida. Kergendusjudin käis seest läbi kui märkas, et objektiivi ümber on peenike punane triip, mis annab tunnistust profikaamerast :) Siiski oli tegu mängult profikaameraga :)

Meisterdamiseks ei kasutanud ma mingit lõiget ega joonist. Laual seisis kodune kaamera ja selle järgi püüdsin midagi sarnast luua.

Ja lõpetuseks...

Iiris mulle isiksusena eriti ei sümpatiseeri, aga deem... see lugu on nii nii hea!

Savisaavutused

Kõige muuhulgas mulle väga meeldib savi. Olen enda vastu aus ja eriliseks kunstnikuks ma ennast ei pea. Ma ei ole keraamikaga väga pikalt tegelenud, aga siis kui aega saan lähen hea meelega. Esimest korda päriselt savi ringis käisin kaks aastat tagasi. Tookord jäi savitamine üürikeseks. Esiteks tüütu oli sinna sõta ja teiseks see juhendaja ei olnud minu inimene. Ta oli tõsine, morn ja väga südamega asja juures ei paistnud olevat.

Kõige pealt proovisin kätt tassiga, mille kinkisin edasi.

Teisena valmis kauss. See sai teoks õhupalli abiga :) Jällegi rändas kingituseks jõulutaadi kotti. Olgu märgitud, et loosipakina ja pidi olema oma kätega tehtud kingitus.

Kolmandaks kasutasime ühte väga huvitavat tehnikat. Nime ma enam ei mäleta, aga mingi trükk see oli. Juhendaja tegi klaaspinna kokku mingi erilise musta värvi kihiga. Siis panime sinna peale oma välja valitud prinditud pildi. Seejärel joonistasime oma käega selle pildi kontuurid ja varjustused üle ning tõstsime selle paberi laiali rullitud savi peale. 

Lõppkokkuvõtteks sain mina valmis oma armsale koerale maiustuste toosi, tema enda pildiga.

Saabus talv...kevad...suvi...sügis ja jälle talv ja kevad ja minus tekkis soov, et tahan uuesti saviringi minna. Seekord otsustasin teha seda oma kodulinnas. Ja siin on selleks imearmas koht Käsitöösalong Vaarikas Vahukoorega. Siin nad korraldavad erinevaid ringe, kõikvõimalikke töötubasid ja koha pealt saab soetada käisitsi valminud fanastilisi asju! Siin ei ole küll nii palju vahendeid ja võimalus kui eelmises kohas, aga see sisekliima ja atmosfäär on minu jaoks palju palju olulisemad. Minu saviringi juhendaja on hästi tore inimene. Ja kaks tundi möödub nagu sõrme nips.

See kord esimeseks katsetuseks oli kann.

Valmis kruus tänutäheks inimesele, kes jagas mulle kolme kuu vältel oma teadmisi ja oskusi.

Teepakikese või teesõela alused.

Snäkivaagen. Tikkude ja kastmekauss kohe eos küljes.

Sellest pidi tulema serveerimistaldrik, aga kui see valmis sai, siis tundus see nii ebapraktiline ja kasutu, et rändas lausa prügikasti.

Liblikalennu kauss. Selle sai sünnipäevakingituseks üks mu hea sõbranna. Esimene asi millega ma tõeliselt ise rahul olin.

Veel sokke

Leidsin veel pilte ühest sokipaarist. Tehtud samuti kingituseks ja jällegi Bayeri tehnikas.

Sokid

Esimesena jagan pilte ammu aega tagasi valminud sokkidest. Sellest on möödas ilmselt juba üle viie aasta. Nad kõik on endale leidnud uue omaniku jõluvana kotist.
Mustreid mul enam alles ei ole, seega saab kaeda ainult lõpp-produkte.
Enamus mu tööd  tegelikult valmivadki ju eksprmot, kaootiliselt ja mitmest asjast/mustrist kokku miksitult.


Sokid sõbrannale.

Sokid peikale. Tegu on Bayeri sokkidega. Teistmoodi on see, et parempidist silmust tõstetakse veidi teistpidi üle. Lisan siia lingi, millest mina õppisin ja inspiratsiooni sain. 

BAYERISCHE SOCK

Sokid mehe vennale. Ta armastab väga loodust ja on mitteametlik ornitoloog. Lemmiklind on kakk. Sellest tulenevalt ka "öökulliga" sokid.

Haah just googledasin, et mehe vend on küdi :D

Sokid ämmale.

Sokid äiale. Tõeline patrioot ja armastab rahvusmustreid.

Ja lõpetuseks lisan ühe mõnusa loo viimase aja avastustest.