Vana mööbel paneb mu südame kiiremini põksuma. Lõpetasin eelmisel sügisel aastase õppe pehme mööbli restaureerimise alal, kuid sinna paika see jäänud ongi. Tunnen, et sellest koolist sain ma liiga vähe, et iseseisvalt võõrastelt inimestelt tellimustöid vastu võtta ja veel vähem selle eest raha kasseerida. Seda enam, et mul ei ole oma pisikeses korteris eriti ruumi sellise tõsise tööga tegeleda. Mööbli restaureerimine on väga raske töö nii füüsilises kui ka tehnilises mõttes.
Enne kooli minekut proovisin kätt ühe vana peeglikapi peal. See pärineb mu abikaasa vanemate maakodust. Ilmselt kuulus kapp tema vanaisale. Seisis seal saunas üsna nukra ilmega. Tahtsin oma kodus euromööbli vahetada millegi armsama vastu välja ja seega leidsin hea võimaluse.
Kõigepealt oli siis vaja vana värv ja lakk maha lihvida. See oli kõige jubedam töö, kogu see tolm ja hais ja see raske vibreeriv masin. Jonnisin ja tegin. Pärast peitsisin uuesti üle. Lahtise riiuli osa katsin mustrilise paberiga (super valik paberi poest) ning klaasuksed jäid mängust välja. Kapinupud on pärit universaal universumist, aga kuna ei olnud just sellist tooni nuppe nagu mina ette kujutasin siis pidin leidlik olema. Küünelakk aitas mind hädast välja ja püsib siiani ideaalselt nuppude peal.
Niisiis peeglikapp leidis endale uue funktsiooni televiisroi kandmise näol.
Tagantjärgi targem olles olen mõelnud, et paberi võiks veel üle lakkida, et see oleks tugevam ja kindlam ning ei saaks peagi kahjustada. Samuti peaks peitsikihi kaitseks kapi üle vahatama või lakkima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar