Kuklikud

Siin suure karantiini ajal on populaarsust kogunud ise leiva ja sai küpsetamine. Päris leiva jaoks on vaja juuretist ja tegelikult plaanisin ma märtsis minna leiva küpsetamise koolitusele, aga koroona tuli vahele. Tahaks ju ise ka osata teha sama head leiba kui Muhu pagarid :)

Aga siis ma avastasin enda riiulist ühe raamatu. Kinkisin selle kunagi oma vanaemale sünnipäevaks, aga pärast tema lahkumist jõudis see raamat ringiga minuni tagasi. Hakkasin seda siis lehitsema ja avastasin mitugi retsepti, mille puhul juuretist vaja ei ole.

Jõudsin nende kukliteni. Eriti mõnusad on need muidugi otse ajust, soojad, pehmed...määrid ainult võid peale ja muud vaja ei olegi!!!

Järgmisel päeval maitsevad need üsna chiabatta sarnaselt, aga ei ole küll nii õhulised....

Natuke muidugi modifitseerisin retsepti oma seemnetega.

Vaja läheb:

250g kvaliteetset nisujahu (E550)

250g speltajahu

1 pakk kuivpärmi (11g)

4 tl soola

1 tl suhkurt

375 dl käesooja vett

Lisaks: valikuline, kuid tungivalt soovitatav ;)

seemnesegu (päevalille+kõrvitsaseemneid)

peale puistamiseks linaseemneid, seesamineseemneid, mooniseemneid

Mina tegin nii:

Lahustasin pärmi suhkru ja vähese veega ning jätsin seisma 10 minutiks. Segasin kõik koostisained koos seemneseguga omavahel ning sõtkusin köögikombainiga ca 12 min. Käsitsi läheb ilmselt kauem aega. Veeretasin käte vahel peopesasuurused pallikesed, asetasin ahjuplaadile ja puistasin üle lina-, seesami- ja mooniseemnetega. Asetasin pannile peale rätiku ja jätsin seisma kaheks tunniks. Esimesel korral kui neid tegin, oli pann otse päikese käes ja kuklid paisusid eriti suureks ja tahtsin lausa panni pealt üle kerkida. Seega kõik oleneb kui soe koht on.

Eelkuumutasin ahju 230 kraadini ja panin ahju põhja kausiga vett (et tekiks niiskus). Küpsetasin kukleid ca 12 min (kuni on pealt kuldsed).

Hommikul on väga mõnus vahelduseks just selliseid kukleid erinevate täidistega süüa.

Musta savi kausid

Nii tore on keraamikas katsetada erinevaid asju. Siin on näide mustast savist. Toorena näeb see savi välja nagu tumehall plastiliin. Ka konsistentsilt ja iseloomult on ta teistsugune kui tavaline savi. Võiks öelda, et veidi pirtsakam. Lõpp-põletusest saades on ta tegelikult rohkem tumepruun. Pealispind veidi karedam/teralisem. Aga tõepoolest väga huvitav. Kuna kausse ei ole kunagi liiga palju, siis tegingi kaks kaussi, ühe väikese ja teise suure, kipsvormi järgi.

VÄIKE KAUSS

SUUR KAUSS

Pasha

Jumala ime! Ka täna on mul vaba päev. Seega saan väga päevakohase postituse teha. Lihavõttepühade pasha...jällegi maitsed mu lapsepõlvest. Armastan väga kohupiima ja üldse piimatooteid. See aasta proovisin siis ise esimest korda teha Pashat. 

Tuli välja täpselt sellise maitsega nagu ma ootasin ja mäletasin....

Vaja läheb:

2 muna kollast

2 dl suhkrut

250 g kohupiima

1 dl sulatatud võid

1 sidruni riivitud koor + mahl

1/2 dl hakitud mandleid

1 dl rosinaid

1/2 dl kokteilkirsse

1/2 dl konserveeritud virsikud

puuviljad kogus muidugi võid olla täiesti oma silma järgi, mina kindlasti panin kõike rohkem :) ja võib panna hoopis midagi muud, näiteks kuivatuatud virsikud või jõhvikaid. Vastavalt maitsele.

Mina tegin nii:

Sulatasin või ja jätsin jahtuma. Vahustasin vahukoore. Vahustasin suhkru ja munakollase. 

Segasin omavahel kokku kohupiima ja suhkru-munasegu. Lisasin puuviljad, sidruni, jahutatud sulavõi ja kõige lõpus alles segasin juurde vahukoore. Kallasin massi marliga vooderdatud suure sõela sisse. Sõela panin suurema kausi sisse seisma. Keerutasin marli otstest kokku ja panin kõige peale taldriku koos raskusega. Näiteks kurgipurk või mis parasjagu külmikus leidub. Lasin külmikus seista ühe ööpäeva. Selle aja jooksul valgub kõik vedelik läbi marli ja sõela kausi põhja, mida aegajalt tühjendasin. Ööpäevaga lähevad mandlid ja rosinad mõnusalt pehmeks.

Lõpuks kummutasin kogu kohupiimamäe taldrikule.

Ja meie tagasihoidlikud munad ka :)

Makramee lipukesed

Kui pool Eestit või õigemini terve maailm aja maha võtab, siis mina pean ikka tööl käima. Olgu majanduskriis, tuumasõda, sadagu pussnuge või tulgu kasvõi Zombid, mina jään! Seega pean õnnelik olema, sest mina olen see inimene kes armastab stabiilsust ja turvalist seljatagust.

Nüüd siis leidsin vaba hetke oma tiheda graafiku kõrvalt, et teha jälle kiire postitus.

Juba mõnda aega on meie perekonnas uus imearmas väike Printsike. Meisterdasin talle toakaunistuseks lipukesed makramee tehnikas.

koosneb see põhisõlmedest, särtsuks lisasin metallist suuremad helmed ja alt sidusin kokku värvilise mulineega.

(Toa pildi varastasin Printsi emmelt)

Teekann

Mida rohkem ma teen, seda kriitilisem ma enda suhtes olen ja seda vähem ma tunnen, et mul midagi välja tuleb. AGA... siin pildid teekannust, millega ma ise päriselt rahul olen!

Meisterdasin selle kahest kokku liimitud poolkerast ja siis patsutasin puulabidaga ühtlasemaks. Mis veel teistmood, on see et kannu tegemisel kasutasin täpilist savi. Mu arust on see, kuidagi nunnu.

Lisaks tellisin spetsiaalselt kannu jaoks Hiinast kahe euro eest sõela, suurus ca 6 x 6 cm. Siis ei ole kann lehepudi täis.

Kann mahutab ca 1,3 L teed, niiet harjutan veel makroonide tegemist ja varsti saab ühe korraliku teepeo küpsistega maha pidada.

Kõrvarõngad

Korraga valmis kolm paari kõrvarõngaid. Ei mingit suurt meisterdamist, vaja läks ainult head liimi. Kõrvarõngastearmastus on kestnud mul juba aastaid, kui mitte kümneid 😁 Viimasel ajal ei istu mulle üldse rippuvad, vaid just poltkõrvarõngad. Loomulikult tellisin Hiinast olematu raha eest portsu polte ja taguseid. Tahtsin, et oleksid võimalikult lühikesed ja väikesed.

Liim on supertugev, isegi sõrmi ei saa pärast üksteise küljest lahti. Ostsin selle vist kusagilt käsitööpoest, arvan et Karnaluksist.

1. Need kõrvarõngad on tehtud maha voolanud keraamika glasuurist. 

2. Vanakooli klõpsukad. Need andis mulle kunagi mu vanaema, kusjuures ma ei mäleta eriti, et ta üldse oleks peale abielusõrmuse mingeid ehteid kandnud. Aga toona sain temalt need ja merevaigust prossi. Klõpsukad püsivad kehvasti kõrvas ja võivad väga kergelt kuhugi taha kinni jääda ja siis ära kaduda. Otsustasingi tagused ära vahetada, et saaksingi neid lõpuks kanda.

3. Ja siis on ammusest ajast mul alles merekarpe ning mõtlesin, et teeks ühed suvised kõrvarõngad siis ka.

Kausid koerale

Pühendusega mu kallile Cassiusele ♥

Varem kui ta minu juures käis, siis serveerisin toitu talle enda supikaussidest ja ilmselgelt on see väga ebahügieeniline. Nii Cassius saigi endale sünnipäevaks päris oma kausid. Kindlasti toit ja vesi maitsevad nüüd palju paremini. 😊

Uskumatu, et see poisu on juba 6 aastane!