Sellel aastal ei saanud ma jõule oma kalli emaga veeta. Aga ikka saatsin talle päkapikuga pühade puhul ühe väikese ise tehtud jõulukingi. Ja mitte ainult talle, peikale ikka ka. Kingitus on natuke isegi kaks ühes- nii jõuludeks, kui ka soolaleiva puhul, sest just hiljuti jäi seljataha kolimine.
Tegin tassid ühe eelmise vormi järgi, sest viimati kui nad meil külas olid, siis sarnasest limpsis emme teed ja kiitis just seda kuju. Seekord tulid küll üsna lopergused (sest savi oli liiga värske ja võtsin need liiga vara vormist välja) aga emme ise on rahul ja ütleb, et just sellised meeldivadki!
Traditsiooniline Ameerika jõulujook, koledama nimega munaliköör, maitseb täpselt nii nagu ma ette kujutasin, peaaegu nagu magustoidu eest.
Vaja läheb:
700 ml 3,5% piima
250 ml 20% toidukoort
3 kaneeli kauna
1 vaniljekaun
1tl muskaatpähklit
5 muna
130 g suhkrut
175 ml rummi (valikuline)
Mina tegin nii:
Valasin potti piima ja koore. Vanilje kauna lõikasin pooleks, eraldasin seemned ja panin koos seemnetega potti, juurde riivisin muskaatpähklit ja lisasin kaneelikaunad. Lasin tasasel tulel soojeneda, aga mitte päris keema.
Eraldasin munavalgest kollased. Munakollased vahustasin suhkruga koogelmoogeliks. Tasakesi liitsin muna ja piimasegud omavahel kokku ja madalal tulel segasin pidevalt. Kordan, keema ei tohi lasta, muidu läheb tükki nagu minu tänane partii.
Kui potitäis oli praktiliselt jahtunud segasin juurde veel sorts rummi.
Joogi panin külma, hea oleks kui saab üleöö seista. Säilib külmikus kuni 3 päeva.
Enne serveerimist vahustada munavalge ja segada vaikselt eggnogi juurde. Esimesel korral ma tegin seda, kuid mulle maitseb ilma isegi rohkem.
Praegune ost- ja tarbimishullus kasvab meeletu kiirusega! Jõulude tegelik tähendus on inimestel juba ammu meelest läinud. Jah, kingitusi on ju tore teha ja muidugi tore ka saada, aga täiskasvanuna naudin kõige enam hoopis perega koos olemist ning hea-parema söögi ja joogi mekkimist. Viimastel aastatel on meil Madise perega jõuludel ltraditsiooniks saanud loosipakkide tegemine. Perering üha laieneb ja kõigile ei jaksa kingitusi ju teha. Kingituste tegemisel on aga kohustuseks, et see oleks oma kätega meisterdatud.
Sellel aastal loosiõnn valis mulle äiapapa Andry.
Mis talle meeldib? Temaga on üsna lihtne, ta oskab igast pisiasjast rõõmu tunda. Kuna Andry on suur õllesõber (mitte nagu alkohoolik, vaid nagu gurmaan 😏), siis otsustasin talle mesterdada pudeliavaja. Seda on tore maal kuhugi, näiteks sauna juurde, seina peale riputada.
Puuplaat on pärit kuuri alt. Eelnevalt on seda tõrvaga veidi töödeldud ja suuremad pinnud lihvisime maha. Ehtuspoest ostsin väikese konksu ja selle külge riputasin ämbri. Ämber on mõeldud korkide jaoks. Plaadi peale tegin kirja " PARIM ÕLU ON AVATUD ÕLU". Alguses lasin arvutist välja šablooni ja tegin sprayvärviga kirja, aga kahjuks jäi see ebaühtlane ja kontuurid pigem hägused. Õnneks sain laenata põletit ja nii tegin tähed üle, nüüd on need vihma ja tuulekindlad.
Kahjuks ei oska ega pole ka aega ise õlut valmis pruulida, mistõttu tegin veidi sohki. Ostsin Andryle ühest lahedast veini-ja õllepoest nimega sip kaks eesti väikepruulikoja kifti pakendiga õlut.
Üks jõululik lauakaunistus veel mis on väga lihtsate vahenditega teostatav.
Mina tegin nii:
Klaasist pudeli sisse valasin valget riisi, noh et midagi meenutaks olemata lund ja külge sõlmisin väikese šlehvi,
Metsast korjasin raagus puu küljest oksi, aga et ikebana natuke glamuursem oleks, värvisin need kuldse sprayga üle ja värvitud said ka mu käed ja prillid 😀
Poest ostsin mõned leevikesed ja Sõbralt Sõbrale poest vanad küünlajala kaunistused, kust võtsin punased mammud ja liimisin kõik kuuma liimiga okste külge.
Olen selle postitusega juba veidi hiljaks jäänud ... aga parem Hilja kui Leida 😊 Nimelt iga aasta esimesel advendil toimub meie kodulinnas jõululaat. Nagu kõigil eelmistel aastatel võttis ka seekord üritusest osa meie Lions klubi. Et heategevuseks raha koguda (sel hoojal läheb kõik kogutud raha rannavõrkpalli platsi rajamiseks) tegime kodus ettevalmistusi. Meie meisterdasime krõbedaid magusaid mandleid, sarnaseid nagu Tallinna vanalinnas tüdrukud kärude peal müüvad. Just neid, mille söömist ei saa enne lõpetada, kui kauss tühi on.
Vaja läheb:
200g mandleid
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl ingveri pulbrit
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl purustatud nelki 0,5 tl kardemoni
150g suhkurt
0,5 tl soola
1 munavalge
Mandlid laotada ahjuplaadile. Munavalge vahtu lüüa ja segada mandlite hulka. Kuivained segada omavahel kokku ja valada mandlite peale ja veelkord segada.
Kogu kupatus panna ahju 150 C juures 30 minutiks, aegajalt segades.
Pakkisime ruttu tsellofaanist tuutude sisse, et mitte ise neid nahka pista.
Mõni aeg tagasi, kui üle öö sadas maha kohev lumevaip, tekkis mulle hinge väike jõulutunne. Nii kui lumi läks, kadus ka see kübeke. Kahju. Mida vanemaks olen saanud, seda vähemaks on õiget jõulutunnet jäänud. Ma ikka veel ootan ... see on ju selline soe tunne...Ehk ilmataat rõõmustab meid pea?
Detsember on rahu ja inglite aeg.
Meisterdasin ka mina ühe väikese ingli meie kodu valvama. Saviringis olid inglid meil väga populaarsed. Niiöelda prototüüp on valminud ikka meie juhendaja käe läbi, aga igaühel tulevad täiesti erinevad ja omanäolised kujukesed.
Ja mina ei tahtnud lihtsalt kujukest teha, vaid torkasin kõrrega augud sisse, tegin taldriku alla ja nii saangi õdusat olemist tekitada küünlaga, mis läheb inglile seeliku alla 😊
Olen viimastel päevadel püüdnud natuke pühademeeleolu tuppa luua. Varasematest aastatest on mul alles armas uksepärg, mis koosneb käbidest ja kasetohust. Selle riputasin juba esimesel advendil uksele. Aga üldiselt on kaunistusi suhteliselt vähe.
Ammu olen mõelnud, et tahaks endale advendiküünlajalga, millele peale käib neli pikka küünalt ja mida iga advendipühapäeval siis järjest põletatakse.
Lõpuks leidsin Sõbralt Sõbrale kahe euro eest ühe puidust küünlajala.
Mulle tegelikult üldse ei meeldi selline üheksakümnendate stiil. Minuarust on see maailma ajaloo kõige inetum kümnend - nii muusika, moe kui ka muudes valdkondades.
Seega ostsin selle küünlajala kohe mõttega, et hakkan seda kodus timmima.
Sain äiapapa käest valget seinavärvi ( lateks - nakkub hästi, kuivab kiiresti, värvitav ese ei vaja eeltöötlemist ja lõpptulemus jääb matt. Väga sarnane kriidivärvile). Veel ostsin kohalikust poest kaunistamiseks kleebitavat pitsi ja poolpärleid....Ja muidugi pikki küünlaid ka.
Ahjaa, et tulemus jääks selline vanamoodne aga mul kodus ei olnud parajasti liivapaberit, siis nurki lihvisin vana papist küüneviiliga :)
PS! Enda vabanduseks võin öelda, et kuna meil on hetkel polaaröö kestmas, siis loomuliku päevavalguse käes pilte teha on täiesti lootusetu!!!!
Selle laulu avastasin eile jälle enda jaoks. Mul tuleb kohe meelde 2009 aasta talv, kui läbi paksu lume hommikul tööle tõttasin. Niiet minu jaoks on see talve lugu.
